see siin on ainus kanne selles blogis ... soovisin lihtsalt üles panna oma reisipäeviku. võib-olla oleks saanud selle kuidagi tekitada minu põhiblogi "lisalehena", kuid ... las ta siis olla siin:)
-------------------
04.12
Alustama peaks ilmselt kurtmisest, eks ole?
Miks pagan ei ole olemas normaalset ühendust Liivimaa tähtsamate linnade – Tartu ja Riia vahel? Ma pean silmas eelkõige rongiühendust? Kui jätta kõik muu kõrvale, siis kasvõi Riia parema lennuühenduse tõttu muu maailmaga.
Nii pidingi liikuma ümberistumistega – kõigepealt Tartust Pärnusse, siis Pärnust Riiga, sealt juba lennukiga Tbilisisse ning edasi marsruuttaksoga Kazbekki.
Aga kõigest järjekorras. Kui Riiani sõitu kujutab vast igaüks ette, siis edasist on ehk mõtet kirjeldama hakkama alates Riia bussijaamast.
Tegevad isikud:
- mina e. Karmo Tüür
- Toomas e. Toomas Roolaid
- Vadim e. meie majutaja Tbilisis
- Merabi e. meie majutaja Kazbekis.
Kui juba varem pole pähe tulnud Läti latte varuda, siis tasuks seda teha Riia bussijaamast. Meie kasutasime selleks pangaautomaati – väikseim kupüür on 5 latti ja ega alla selle ei tasu ka jooksvate kuludega arvestada.
Bussijaamast väljudes tuleb minna raudtee-estakaadi alt läbi, maa-aluse tunneli kaugu tee alt läbi ja otsida üle viimane peatus, kuskohast läheb buss Nr.22. (pilet 30 santiimi ja sõitu ca 20 minutit). Saab küll võtta kohe bussijaama eest takso, aga luureandmetel võib hind küündida üle 20 lati, nii et ... igaüks otsustab ise.
Check-in ja passikontroll ei näe teistmoodi välja kui mujal tänapäevases maailmas, ehk isegi pisut leebem ... vähemalt ei pidanud saapaid jalast võtma. Tõsi küll, kõlab hoiatusi, nagu kipuks sealse kontrolli käigus asju kaduma ... kuid õnneks ei puudutanud see seekord meid. Nii nagu ka hoiatus ülipikkade järjekordade ees igas kontrollpunktis. Kas meil lihtsalt vedas või oli asi hilises ajas – meie lennuk väljus 22.30, kuid oleks patt kurta teenenduse üle.
Lennujaam on mõnusalt ruumikas, tagumiku-toetamise-kohti palju ja eri mugavusastmega. Wifi tunni-pileti saab kohapealt ajaleheputkast 94 santiimi eest. Võrk toimib küll aeglaselt, ent siiski piisava stabiilsusega isegi võrgukõnede jaoks. Kaks sändvitshi ja pudel õlut kahe peale neelas veel 7.50Lt. ja ega rohkem polegi õnneks vaja, et kulutada see tunnike kuni pardaleminekuni.
Kogemata kombel sattus sama reisi peale minema ka Andres Herkel. Pisukese kahjutundega
sain teada, et just järgmisel päeval on Tbilisis koos esinduslik eestlaste seltskond ... paraku oli meil juba oma kokkulepped tehtud.
Pardaleminek ja esimesed lennumuljed olid õnneks üllatustevabad. Lennukiistmed nagu alati minusuguse jaoks liiga kitsad, nagu ka istmevahed ... aga miskipärast ma arvan, et see on minu, mitte lennuki vigaJ Seda oletust kinnitas ka minust nii umbes kaks korda väiksemate gabariitidega Toomase rahulolev nägu.
Kahe-latine Lacplesise õlu suutis leevendada isegi suhteliselt tuulise ilma tõttu sündivad raputused ja enamik lennuajast õnnestus mõnusalt maha magada. Ega polnud ka midagi kaotada – akende taga oli kas pilvehall või ööpime.
05.12.
Ehkki väljalennuaja ja maandumise kella-aegade vahele jäi justkui viis tundi, kulus lennule tiba üle kolme tunni – ajavahe Eesti ja Gruusia vahel hammustas selle öö kaks tundi lühemaks. Tänu sellele sai maandumise ajal mõõõõnusalt haigutada ... see on aga teadupärast parim vahend kõrgusemuutuse tõttu lukkuminevate kõrvade vabastamiseks.
Tbilisi lennujaam on tõepoolest suurepärane. Tutt-uus ja parajalt avar – täpselt nii kui peab. Maandusime küll kohaliku aja järgi 4.30 hommikul, kuid õnneks ei pidanud me hommikut oodates kuskil pinkidel kügelema. Vastutulnud Vadim koos oma kaasaga olid kui päästjad, kes kiirelt läbi öiselt tühja Tbilisi meid oma koju sõidutasid.
Mõningane kohmetus vastuvõtjate olekus sai selgituse, kui jõudsime ihaldatud eesmärgini – voodini. Justnimelt voodini, mitte vooditeni ;) Tuli välja, et Vadim oli miskipärast aru saanud, et ma tulen naisega ... no ja Toomas ei näe kuidagimoodi sellisena välja. Õnneks tassiti kohe kohale välivoodi ja nii saime paar tundi sündsates oludes põõnata. J
Kuna pidime jõudma kella üheksase marsruut-takso peale, tuli tõusta kell kaheksa ... ehk siis kell kuus meie aja järgi. Kiire amps ja lonks kohvi ning taksoga XXX bussjaama juurde marsaplatsile.
Ahjaa – tee peal peatusime taas pangaautomaadi juures – kohapeal saab seinast välja võtta nii USA dollareid kui Gruusia larisid (1 lari = 7 EEK).
Väidetavalt pidanuksime kohale saama 5-6 lariga, kuid taksojuht küsis silma pilgutamata 7 lari. No las ta siis olla. Sõidu ajal pajatas taksojuht selle ühe liigse lari eest kindlasti suuremas väärtuses kuulatavat. Esiteks, kui kohutav on ikka olukord, kuidas tööd ei ole. Tema pension on 40 lari, aga hinnad ... üks muna 30 tetrit, rohelise punt 50 tetrit, leivakilo üle lari, suhkur 1,4 larit. Muuseas, panete tähele – eestlane ei oleks kunagi oma esimeste meeldekaranud toiduainete hulgas maininud maitserohelist.
Ja no muidugi poliitika ... see saab olema ilmselt kogu meie reisi põhiline jututeema kõigiga. Saakashvili „tshistõi grob“, kõik on vargad, valimistel peab Saakashvili kaduma, muidu võtab rahvas relvad kätte. Patrikatsishvili on pool Tbilisit üles ehitanud, aga tema käest tahetakse kõik välja lüpsta ja siis kinni panna.
Jõudsimegi kohale. Kui siiani oli asi kulgenud enam-vähem tavapärases rütmis, siis see va marsaplats oli tõeline ... noh kuidas öeldagi ... nõuka-aja lõpu kõige hullem turuplats. Kohutavalt auklik asfalt, platsi servades roostes konteineritest müügiputkad, kus saadaval kõike alates jahukotist kuni pudi-padini. Plats ise servast servani täis eri kulumisastmes pisibusse, millede vahel kõõlusid ringi pampudega mammid, pidevalt suitsetavad ja sülitavad juhid ning kõikvõimalikku kraami käest müütavad ebamäärase välimusega tegelased.
Lohutas see, et kui muidu on kogu sildimajandus gruusia tähtedega, siis transport ja teesildid on mõnikord dubleeritud vähemalt ladina tähtedes, kohati koguni inglise keeles (nt ühe jõe sildil nägin lühendit riv.).
Buss ise ... oehhh ... Vahva oli see, et bussi lagi oli vooderdatud sellise kitsa lauaga, mida
tavaliselt kasutatakse sauna eesruumides. Palju vähem vahvam oli bussis valitsev lõhn, et mitte öelda lebra. Toomas arvas muigamisi, et järsku mägiteedel on keegi end täis teinud. Tuleb tõele au anda, et liikus ka palju kabedama väljanägemisega busse, kus ilmselt ka sisekliima pisut inimlikum.
No ja muidugi väljumine ... et siis kell üheksa, jah? Vot ega ikka ei ole küll kell üheksa. On siis, kui bussijuht otsustab. Ehk siis, kui piisavalt rahvast kogub. Päris väljumata ei pidavat siiski jääma, lohutati.
Hinnaks pidi olema 8 Lari ... aga paraku oli see mõne aja eest tõusnud, nüüd maksis sõit 10 lari. Kuid ikkagi – 155 kilomeetri eest u.70.-EEK pole ju palju. Pealegi, juba ainuüksi see sõit oli elamus omaette.
Kui juba pealinnas ei ole võimalik kuhugi vaadata nii, et mägesid ei näeks, siis mida edasi, seda enam. Algul pisut madalamad, pudedamad, hiljem järjest teravamad, juba lumiste tippudega. Vaade kööbakavõitu pisibussi aknast oli hingemattev.
See, et linnas sees sõites mahtus kohati 3-realisele teele ka neli-viis autot kõrvuti sõitma, pole ehk idapool ringi liikunud inimesele uudiseks. Aga no KUIDAS nad sõidavad! Linnas ei ole probleemiks 80-90 kilomeetrit tunnis, linnast väljas näitas vähemalt meie sõiduki spidomeeter 110-120 km/h. Seda ka teeäärseis asulais, kus mõnikord kitsal teel koos inimestega koerad-sead-lehmad ringi vantsisid, ei langenud kiirus kuigivõrd.
Kuid kogu selle kiirustamise lagedal maal andsin ma kohe andeks, sest mägedes, eriti lumistes kurvides sõitis mees aeglaselt ja ettevaatlikult. Tõsi küll, lumiste serpentiinide 180-kraadistes kurvides võttis masin ikkagi mõnikord pisut külge vedama, kuid vilunud sohver valitses korraga armsaks muutunud marsat suurepäraselt.
Tee ääres õitses kaubandus. Mitte-hooajaliselt kiduralt, kuid ikkagi. Omapäraseim vaatepilt oli ehk aeg-ajalt esinevad „lihapuud“ ... ehk siis majaväravas seisva puu okste külge oli seotud käntsakate või lausa poole rümba kaupa sea- või lambakeresid.
Ühes marsa peatuses umbes poolel teel ... loomulikult hunnitult ilusa vaatega ülijärsus serpentiinis ... oli kohalik teeäärne pisituruke. Putkaveerel lahtisel lõkkel podises pada, välilauad ootasid külastajaid. Lettidel müüdi käsitööd, millest silma jäid lambanahksed ja kootud mütsid ja pisut suupisteid.
Kui poleks teadnud, et paikneme Gruusias, oleks öelnud, et vähemalt üks leti taga istujatest oli tüüpiline inka-naine. Liba-inka käest ostsime bussis nosimiseks kaks asja – tuntud ja tundmatu. Tuntu oli meie mõlema jaoks tshutshelli – niidi otsa lükitud kreeka pähklite joru, mida on korduvalt kastetud viinamarjasiirupi sisse, kuni kogu maius näeb välja nagu pisut sõlmeline pool-läbipaistev voolikujupp. Pehme, imehea, mõõdukalt magus ja ainult 1 lari tükk. Teise 1-larise asja nime ei suuda vähemalt praegu meenutada, küll aga väärib see kirjeldamist. Letil lebasid eri toonides tumepunased rullid, mis meenutasid meie silma jaoks mingit lihaollust. Kuid tädi seletas innukalt, et ühed on õunast, teised ploomist ja kolmandad on segu. Proovisime ... ja hea oli ... no kuidas ma seletan ... ma oletan, et kui õuna ja ploomipüree kallata õhukese kihina kuhugi ahjuplaadile hanguma, siis saaks sellise laia õhukese, pisut kummise laraka, mille küljest rebitud tükikesed on mõnusad hapud palad põske pista.
Sama peatuse kohal kalju küljes ilutses kivist üle-elusuurune mehenägu. Pärisin kaasreisijatelt, et
kes ja miks. Üks veidi vanem härrasmees teadis kosta, et see on kunagine kirjanik ja poliitik. Kui küsisin, et mis ajast, siis tuli vastus „Tsaari-Venemaa“, millele lisandus kiirelt „bud’ ona prokljata“ ehk siis „olgu ta neetud“. Vot siis.
Edasine tee jätkus üha lumisemate ja kaunimate vaadetega ... kuigi pidevalt küsid endalt, et kas saab veel kenam olla. Kui ka mujal torkas silma siin-seal ehitustegevust, siis Gudauri-nimelises kohas kerkis lausa trobikond suuri ja tipptasemel, kaugelt raha järgi lõhnavaid alpi-hotelle. Mõelda ainult, kui palju maksab ehitusmaterjalide vedu sinna üles! Rajatakse ambitsioonikat suusakuurorti, investoriteks ilmselt väliskapital ... või vähemalt seni ei tea me muud.
Kohati läks tee läbi tunnelite ... see oli alles midagi. Kui teil tuleb silme ette mõnest Hollywoody filmist või isiklikust kogemusest midagi suurt, sirget ja hästivalgustatut, siis unustage see ära. Mõne tunneli põrand oli rütmikatest betoonplaatidest, enamasti aga muhklik kruus. Kohati rippusid tunneli laes korralikud mitmemeetrised jäämõõgad, murtud tipud tähistamaks alt läbi sõitnud autode kõrgust. Põrandal loomulikult samades kohtades korralikud jäämunad, mis viiksid vabalt alt ära madalama auto põhja. Valgustust niipalju kui aeg-ajalt külgedelt immitses ja autolaternad andsid.
Lõpuks silt – Stepantsminda. Ehk siis meie lõppeesmärk. Kuna marsa pidi peatuma kohalikul
peaväljakul, siis olin hetkeks segaduses, sest minu jaoks oli see keskmisest pisut laiem tänav. Kuid et teadsin selle äärest otsida hotelli ja kohviku silti, leidsin need pilguga ja veendusin koha õigsusesJ
Meie tee ei viinud muidugi hotelli, kus ööbimise eest peaks maksma vist 90 larit, vaid Merabi ja Dodo majja, kus majutus koos priske ninaesisega maksab 40 lari. Auklikeil tänavail hõljuv sõnnikulõhn andmas aimu kohalike põhilisest elatusallikast – loomapidamisest, jõudsime meile vastusaadetud perepoja abiga õigesse väravasse.
Tervitussõnad, käepigistused, tubade kättenäitamine ... esialgu on kõik tavapärane. Kuid kui kraamime kotist lagedale mõned kaugelt toodud kingid, ilmub pererahva pilku sooja tänutunnet. Nimelt viibis siin mõned kuud tagasi ühe rahvusvahelise grupi raames ka Kadri Runnel[1], kes minuga saatis klaasitud fotod peremehest, perenaisest ja piirkonna muhedaimast taksojuhist.
Kui veel jutu sees räägime, et Kadri on nende majapidamist omaloodud turismiveebis[2] sooja sõnaga ära maininud – et perenaine on ülihea kokk ja siit majast tühja kõhuga ei minda, lähevad peremehel meeleheast kõrvad pealael kokku. Istusime siis juba söögilauas ja esimene tervitusnaps (Merabi omatehtud tshatsha) võetud, kui mainisin, et Kadri sõnul olla Merabi tshatsa sellekandi parim ja mina olen nüüd sellega nõus. Kui vaoshoitud mägilase muhelus oleks saanud veel laiemaks minna, oleks ta seda kindlasti teinud. No aga ei saanud J
Kodune kanaraguu, kodused marineeritud kurgid-tomatid-paprikad, iseküpsetatud sai ning veel mitmedki napsid said meist jagu. Ligi ööpäevase reisi väsimus hakkas liiga tegema ja peremehe lahkel juhatusel kebisime oma tubadesse puhkama.
Ma vist ei öelnud, et ega siin ahje ei ole? Aga pole hullu, teisele korrusele paiknevatesse külalistetubadesse lastakse sooja altkorruselt läbi laeluugi, lisaks huugavad elektrikehad. Paar tundi päevaund jahedavõitu toas – sammmmumeie, kui kosutav see võib olla.
Enne pimenemist – mis siin juhtub umbes kell 18.00, läksime kohalikku poodi. Eesmärk väga lihtne – õhtusöögi juurde mõned õlled osta. Mitte et Merabi tshatsha halb oleks – ei sugugi mitte – täiesti värvitu, minimaalse lõhna ja brändiliku maitsega. Aga no ei ole kange napsiga harjunud, no ei ole.
„Shopping-tour“ osutus värvikaks nagu kõik muugi. Peatuspaigast mõnekümne meetri kaugusel olev peatänav on ka täis pisikesi poekesi. Ma ei pea silmas neid päris tillukesi putkakesi, mis pea iga suure tee äärse maja esist kaunistavad – need avatakse põhiliselt suviti. Praegu oli avatud päris mitmeid poekesi ning oh minusuguse õllesõbra rõõmu – pea igaühe ees säras ka kohaliku õlletehase reklaamid.
Paraku oli minu rõõm pisut enneaegne. Poed ise nägid välja rääbakavõitu, üpriski alaköetud ja kehvalt valgustatud. Toiduletid meid loomulikult ei huvitanud – ükskõik mille kaasaostmine oleks tähendanud perenaise solvamist. Alkoholilett oli ühes poes pikem kui teises, kuid meid-huvitavat ehk siis õlut leidus minimaalselt. Õnnestus siiski leida siinse parima õlletehase Kazbegi eksportõlut efektses rohelises metallpudelis ja sama ka klaastaaras ning teist, Nakhatari-nimelist suures plasttaaras. Eliitõlu vastavalt 2,5 lari ja tavavariant 1,5 lari pooleliitrise pudeli eest. Ja täiesti hea ... no ehk pisut liiga mahe, humalat jääb väheks, aga see on juba maitse asi.
Õhtusöögiks pani perenaine lauale midagi, mille nimi võiks olla juustukoogid ... võib öelda ka hatshapurid, kuigi neil olla veel mitu nime. Taignasse segatud värske juust olla õdede kätetöö – kelle õdede, see jäigi mulle segaseks. Kõrvale taas liudade viisi marineeritut ja värsket, valget soolast juustu ja kodust saia.. Tilkhaaval tuli kummutada ka tshatsha-pitsi, mida Merabi järjekindlalt täitis, kurtes, kui halvasti me joome J
Ahjahh – perenaine pani küll toidu lauale, aga ega siis tema laua taha istunud. Naine ja lapsed istusid viisakalt diivanil, kuulates poole kõrvaga, mida meie räägime ning teise poolega kiigates telekat, kus vaheldumisi globaal-universaalsete reklaamide ja seepidega tuli ka ohtralt poliitikauudiseid.
Pean ütlema, et ma ei mäletagi, millal meie telekas nii palju poliitikat oleks olnud. Mõistetav muidugi ka – käib siin ju presidendikampaania. Peremehe abiga saime ülevaate meiegi. Kuna hetkel on veel eetris vaid riiklikud telekanalid – opositsiooniline Imedi kanal on ju suletud – siis üllatas, kui palju oli telepildis praeguse presidendi vastaseid. Tõsi küll, kui viimaseid näidati tänavail käratsejatena, siis presidenti serveeriti minut hiljem palju mitmekesisemas soustis ... kord kirikus koos patriarhi pildiga, kord lapsega nö juhuslikus perekonnas jne.
Telemeediast – Imedi lubatavat kohe-kohe tagasi, siis võib riikliku telepildi vaadatavus väheneda kordades. Uurisime ka venekeelse telepildi kohta. Olla olemas vastav pooltund viimaste uudiste kohta. Vene keel on siiani kõige toimivam ühiskeel, ehkki noorem rahvas õpib usinalt inglist. See muuseas olla omamoodi probleemiks Kaukaasia ühisasja ajamisel (juhul kui selline olemas peaks olema) – nimelt on Armeenia ja Azeri noorte jaoks vene keel siiani peamine, kui mitte ainus võõrkeel, samas Gruusia noortel olla oma inglise keelega keeruline eakaaslastega haakuda.
Muuhulgas pakkus peremees välja kõige tõenäolisemate presidendikandidaatide nimed, Levan Katshashiladze, Shalva Natellashvili, Daviv Gankalidze. Esimest pidas ta kõige võimalikumaks läbiminejaks, kuna selle taha olla koondunud paljud opositsioonilised pisiparteid. Muidugi juhul – ja seda rõhutas ta korduvalt – kui valimised saavad olema ausad.
Eksootilisevõitu kõrvalepõikeks – samal õhtul sündis pererahva ainsal seal põrsad. Kui meie vaatamas käisime, oli külili röhkiva emise kõrval seitse kinnisilmset roosat jõmpsikat tissi otsast, õhtu jooksul tuli neid veel juurde, kokku sai vist üheksa.
06.12
Hommiksöögiks pakuti hinkalisid. Need üle-elusuurused pelmeenid maitsevad iga kord erinevalt – sõltub täpselt sellest, mis perenaisele seekord kätte juhtub. Seekord oli loomaliha küüslaugu ja
köömnetega – lihtsalt väga head!
Gruusia kombe kohaselt ei tooda mitte igaühele ette tema ports, vaid ebainimlik kuhi põhitoitu laua keskele, ümberringi igat sorti lisandeid. Merabi sõnul tuleb seni, kuni hinkalidest veel auru tõuseb, soovida osasaamist lahkunuile. Paar tiiru tshatsha-topsiga hinkalide kohal, tilgake peale nõristada ja komme on täidetud.
Hinkalide söömise rituaal väärib omaette kirjeldamist. Tulikuum hinkali tuleb liualt omad taldrikule sikutada – ärge kasutage selleks kahvlit – ja niipea kui sõrmed vähegi kannatavad, suu juurde tõsta – ja ka selleks ärge kasutage kahvlit, vaid ikka oma sõrmi! Enamasti on hinkalidel küljes selleks mugav „saba“, millest kinni hoida ja mida kunagi ära ei sööda, vaid taldrikule jäetakse. Esimese hammustusega olge äärmiselt ettevaatlik ... kuna hinkalisid keedetakse, siis on taignakotike täis imehead, ent kuuma puljongit. Esimese asjana tulebki proovida kuidagi seda puljongit pisut vähemaks luristada, seejärel juba amps-haaval haugata ümbristainast koos lihaollusega. Kohalikud suudavad asja täpselt ajastada, nii et iga ampsu juurde jagub ka lonksuke leent – nii et tegu on kui taignast supikausikesega, kus puljongi see hulbib pirakas lihapall.
Tugev hommikusöök ja paar pitsi tshatshat ei muuda meie järgmist ülesannet lihtsamaks. Nimelt palusime end viia kohaliku peamise vaatamisväärsuse – Gergeti Samiba juurde. Ehk siis Püha Kolmainsuse kiriku juurde, mis paikneb 2200 m kõrgusel. Asula ise, kus meie oleme, jääb umbes kilomeetrijagu allapoole.
Loomulikult pole meil plaaniski jalgsi minna – see vajaks kas väga palju aega või siis väga head ettevalmistust. Merabi kutsel saabub Timur – üks paljudest Niva-omanikest. See nõuka-aegne neljarattaveoline ja kõrge istumisega kaheukseline kipakas auto näikse siin olevat enamlevinud. Ega tõesti, muud oma-aegsed sõiduvahendid jätaks nendel teedel ilmselgelt hätta.
Mööda järsku mäekülge tihedalt heegeldav serpentiin pakub küll imelisi vaateid, aga ka omajagu
kõhedust. Kohati katab kitsukest teeriba päikese käes külmunud lumesulamisvesi, kohati allpudisenud kivi“klibu“, mille seas leidub ka inimpea-suuruseid kamakaid.
Ehkki oli juba ette teada, et päris kiriku juurde ei saa ühegi vahendiga ja viimased paarkümmend meetrit tuleb minna jalgsi, muudab lumi olukorda. Viimasest paarikümnest meetrist saab viimased paar kilomeetrit. Ja millist kilomeetrit – ülesmäge ja kohati läbi poolemeetrise lume!
Minu igapäevane teekond tööle on Tartus umbes sama pikk ja kah „ülesmäge“, aga jutumärgid on siinkohal enam kui kohased. Ei oska ju peast määrata seda va kaldenurka, aga vist nii umbes 10% on pidevalt. Ausalt öeldes on see minusuguse ülekaalulise kontoriroti jaoks üsnagi kurnav, autosse ununenud veepudel ei tee asja kergemaks - suus paksuks minevat sülge tuleb lihtsalt klomphaaval välja sülitada.
Aga tulemus on seda väärt! Alt vaadates tikutopsina näiv kirik on lähemalt vaadates üsnagi kogukas ja oma rohmakavõitu ilus omamoodi majesteetlik. Välismüüril hoiatab ingliskeelne silt kirikus pildistamise eest, mehed tohivad siseneda ainult pikkades pükstes ja naised kleitides, samas lubas silt lahkelt varustada naisolevusi nendesamade kleitidega. Tõepoolest, mõni samm eemal oli lauakese peal, kivi raskuseks pandud, mingi hõlst, mille juures silt – kleidid. Kirikus sees rippus nööril ka ridamisi pearätikuid naisterahvastele.
Õnneks oli ka rautatud uks lahti ning sees luges noor munk oma palveid. Olles tükk aega
vaimustunult silmitsenud pühakoja lakooniliselt võluvat interjööri, sain saatja-autojuhi vahendusel loa siiski ka ühe pildi teha. Noorukese munga palvepominat ei seganud minu fotoklõps kuigivõrd, küll aga hakkas talaarikandja käsi hoogsalt riste ette laduma Toomase käest korjanduskarpi kõlisevate müntide peale.
Ühtlasi sain teada, et XIV saj pärit kirik hakkas taas tööle mitte kohe peale nõuka-ajalõppu, vaid alles nii 5-6 aastat tagasi, toimides ühtlasi kloostrina. Omal ajal täitnud mungad ühtlasi ka kohtuniku rolli. Nüüd aga mõningase üllatusena ilutseb mungakloostri poole katusel päikesepatarei. O tempora, o mores.
Muuseas, hiljem all Merabi käest pärides külastatavuse ja munkade elatusallikate kohta, selgus, et ülal käib usinalt umbes pool siinsetest elanikest ja sellest suuresti noored. Ka tema enda kolm last ning naine olla nende hulgas ning kerge kõrvalmärkusena poetas Merabi, et Dodo pidavat tassima sinna üles kõike, kui läheb – eelkõige ikkagi söögipoolisest.
Allatee kirikust oli – oh üllatust – kordselt kergem ... kuidas ikkagi kõik on suhteline;)
Juba mugavana näiv Niva vedas reisiseltskonna nüüd mäest alla ja Gruusia-Vene piiri poole. Piki Tereki jõge kulgev iidne Suur Gruusia Sõjatee on eri aegadel paiknenud kord ühel, kord teisel kaldal, kord kõrgemal, siis madalamal.
Taolise heitlikkuse põhjus sai enam kui selgeks suhteliselt hiljutiste sündmuste valguses. Ühes
kohas oli mõni aasta tagasi allasadanud mäekülg alla kiskunud kaljuseina küljes ripnenud teejupi, teises vaid pool aastat tagasi vihmavee-tulvaga liikuma läinud laviin olematusse pühkinud pikema lõigu. Mõnigi kord oli ilmselt lihtsam rajada sild ja viia tee teisele kalale või teisele kõrgusele kui et mässata vana taastamisega.
Mõistetavaks sai ka reisikirjadest loetud-kuuldud jutt mägede tuhandetest nägudest. Eemaltvaadates võib tõesti jääda mulje, et mägi on mägi on mägi, kuid mida lähemale, seda mängulisemana näed looduse kätetööd. Kohati kurrutuvad tumehalli kiltkivi kihid pea vertikaalselt üles, teisal paitab silma päikese käes soojana näiv roosa graniit jne. Iga kümne sammu tagant pakuvad mäed sulle uut vaadet ja uut põhjust ahhetades seisma jääda.
Eriti muljetavaldavana, et mitte öelda hirmuäratavana mõjusid kaljumassiivide vahele litsutud moreenipaljandid. Nagu ebaühtlases rannaliivas leidus ka siin nii suuremaid kui väiksemaid kivikesi. Ainult et kui väiksemad neist olidki tolmpeened liivaterad, siis suuremad „kivikesed“ meenutasid mõõtmetelt vähemalt väiksemat koolimaja ... või mine sa tea ... mõõtma ronima ei kipu noid ilmselt keegi ... vähemalt mitte enne, kui nad järjekordse varingu käigus alla ei mürise.
Mida edasi, seda kitsamaks kiskus kuru. Gruusia-Vene piiripunkt paiknes kohas, mis vabalt võistles „Sõrmuste isanda“ dramaatilis-efektsemate stseenidega. Kitsa, pea püstloodsete seintega gigantse kaljulõhe sisse võiks vabalt kujutada nii Mordori väravaid kui Valguse Kuningriigi iidseid kivivalvureid – muistsete kuningate kujusid.
Siinkandis ainsa Venemaale viiva kitsuse suuet valvas kunagi Gruusia kuulsaima kuninganna Tamara kindlus – all orupõhjas seisavad siiani mõned tornijäänukid ja pisut kõrgemal suurema kindlustuse vare. Kindluse all, hetkel madalaveelise jõe kaldal tumendasid mingid avaused – nende ja kaljuse raiutud tunnelite kaudu olla kindlusekaitsjad ammutanud vett. Põhjast tungivate vaenlastega pidid grusiinid arvestama kogu aeg – nii viis Tamara kindlusest algav kivitornide ahelik – nende tipus ründe korral süüdatud tulesignaalide jada viis sõjateate poole tunniga pealinnani.
Autojuht pajatas ka sellest, et samas olla kinni peetud pealetungivad punased. Kogu kitsust olla katnud kolm kuulipildujapesa ... oli see nii või mitte, aga äärmiselt usutavalt mõjus story igatahes.
Oli nüüd põhjuseks paiga dramaatiline ilu või midagi muud, aga piiri suletuse tõttu „tee lõppu“ ehitatakse nii kirikut kui hotelli ... üsna veider kontsept, kas pole?
Piirivalvepunktis, mis jäi teesulust nii umbes paarisaja meetri kaugusele, kõmatas üsna samal hetkel, kui ma oma fotika sinnapoole suunasin, automaadilask. Kas see oli üldse kuidagi meie liikumistega kooskõlas, ei oska öelda, kuid meeleolukas seegi, kas pole?
Piiri lähistel seisis tühjalt traataiaga ümbritsetult putkade kogum – kunagine tollipunkt, selle juurde kuuluvad laod, soojakud jne. Autojuht näitas kurva uhkusega ühte putkat, mille küljes gruusiakeelne silt. See olla olnud tema venna hinkaliputka ... oleks see töötanud, saanuks meid kostitada, ohkas mees.
Järgmisena siirdusime Timuri soovitusel vaatama üht koske. Õigemini seda, mis kosest talvel
näha – umbes pool paarikümnemeetrisest veejoast kadus auravatesse jääkuhilatesse. Kohinat ja mühinat täis üha kitamaks muutuvasse kaljulõhesse tuli ukerdada mägikitse kombel mööda olematut rada, seda ülesannet ei muutnu kergemaks jalgealuseid kive kattev lumekiht. Kuid taas – kogu teekond pakkus nii suurepäraseid vaateid, et nurisemine ei tulnud pähegi.
Kose läheduses väikesel välul paiknes kunagise noortelaagri ase. Kobar vagun-elamuid, milles siiani naridel madratsid ja paremaid aegu meenutav elektripost, mis juba ammu juhtmed kaotanud.
Autojuhi jutu järgi peatusid siin igal suvel ekspeditsioonidel käivad tudengid – ju siis geograafiaüliõpilased. Ilmselt kuulus nende hulka ka eestlasi, sest kellegi käed olid mäenõlvadel kasvavate koduste kadakate alla ladunud veelgi kodusemad kivimüürid. Tõsi küll, pae asemel kasutasid tundmatud meistrimehed siin kiltkivi, kuid pooleldi lume alla mattununa tekitas küll mõnusa jõulu-postkaardi efekti.
Timur, kes noorest peast siinsamas mägedes lambaid karjatas, vähemalt väitis, et kohalik rahvas säherdusi piirdetarasid ise ei kasuta – vähemalt mitte keset mägesid. Muuseas pajatas ta, et toona ehk siis nõukaajal oligi Kazbeki kandi põhiline tegevusala olnud lambakasvatus. Et kogu piirkond olla üles ehitatud nö „villa peal“. Ainuüksi tema käe all rändas aastas Kaspia juurde kuni tuhande-pealine kari. Suvel nosisid nood sealsamas Kazbegi nõlvadel, talveks rännati aga kaspia-äärsetele karjamaadele ning sealne soolakas rohi olnud villakandjatele eriti meelepärane. Karjasele tasusid taolised retked samuti vägagi ära, kuna kõik tee peal sündinud uted võis ta maha müüa – tagasi pidi ju jõudma täpselt sama arv lambaid, mis teele läks.
Vastuseks küsimusele, et miks nad seda siis enam ei tee, andis kunagine karjus, nüüd juhuslikest vedudest elatuv autojuht kaks põhjust. Esiteks – needsamad talvised karjamaad. Koha pealt pole lihtsalt võtta piisavalt sobilikke rohumaid, kus karja ületalve hoida. Teiseks – omaaegne lambakasvatus põhines ikkagi vene turul – põhiliselt läks kogu liha ja vill Vladikavkazi. Nüüd on aga tee suletud, liiklust pole ning kohalikud kannatavad selle all väga.
Tagasi Merabi juurde jõudnuna, pidasime maha oma esimese kauplemise. Timur ootas retke eest tasuks 100 lari – 50 kiriku juurde ja teist 50 piirile sõidutamise eest. Meie meelest oleks see umbes 4-tunnise retke eest ja kohaliku hinnataseme juures ilmselgelt ülemaksmine ning esimese hooga näitasin autojuhile oma rahakotti, kus oli 61 lari. Mehe nägu vajus ikka väga pänni, kuid kohe, kui Toomas ütles, et ta võib pisut lisada, rehmas ta käega, et andke siis 80. Minu laridele pisut Toomase USA dollareid otsa ja lahkusimegi taas särava naeratuse saatel.
Mägimatkast puhanuna ja pesnuna tegime tiirukese asula auklikel, ent vaatamisväärsetel tänavatel. Talvisel pärastlõunal olid tänavad suhtelised inimtühjad, vaid siin-seal ajasid majade ees juttu kohalikud taadid. Majade üldmulje oli sama heitlik kui teekategi – vanemate ja väsinumate hulgas ka üpris tihedalt uusi ja suisa ehitusjärgus olevaid ... viimased olla enamasti pealinlaste suvemajad. Tunduvalt enam kui inimesi kohtas tänavail lehmi ja loomulikult tuli pidevalt jalge ette vaadata, et mitte komistada mõne külmunud „miini“ otsa.
Ülesmäge seisis tühjana nõuka-aegne kobakas maja, väidetavalt nomenklatuurne puhkekodu.
Nõuka-aegseid, tühjade akendega hooneid leidus mujalgi – toonase ehituskunsti mälestusmärgina ka köisraudtee platvorm. Selle tühjaksveetud torni platvorm pakkus head, ent kõikuvat jalgealust ümbruse pildistamiseks. Kui tornist alla tulime, selgus õõtsumise ehmatav põhjus – nimelt puudus just selle nurga all, kus ma seisin, tugisammas.
Üks paremas korras olevaid hooneid oli linnavalitsus – hele krohv katmas kaarvõlvidega sammastikku. Kuid nii see kui ka muud administratiivhooned nägid välja kui siilid – akendest turritamas plekkahjude korstnad ... hoonete ehitamise aegu polnud arvestatud soojamajanduse ülesütlemisega. Kohaliku politseijaoskonna üks tiib oli aga ilmselt üldse asustamata – katkised aknad ja lagunevad seinad jätsid riigivõimu kehastusest üpris veidra mulje.
Veelgi veidrama, et mitte öelda masendavama mulje jättis kohalik prügimajandus. Kõik
kupatatakse otse asulat läbiva mägijõe maalilisse orgu. Kahtlustan, et samasse suubus ka otseteed kanalisatsioon – nii mõneski kohas paistis muidu mäsleva jõe kaldail reetlikke tumedaid laike. Kui muude olmejäätmetega saab loodus ehk hakkama, siis kõigi müügipunktide lähikonnas jõeorus ladestuvad plasttaara virnad olid lihtsalt kohutavad. See, et grusiinide tulised lootused saada euroliitu ja nende endi elukombed kuidagi kokku ei sobi, ei paista veel kedagi morjendavat.
Tagasi Merabi juures tuli taas lauda istuda. Kohalik rahvas niimoodi sööbki – kella 10 paiku pikk ja põhjalik hommikusöök ning 5-6 paiku algab õhtusöök, veelgi pikem ja põhjalikum. Laual auras hautatud loomaliha, praekala ja loomulikult kogu valik hoidistest. Seekord palusime peremehel pakkuda veini – et pisutki hoida end tshatsha eest. Noor, veel hägune, mõne kuu vanune valge vein oli kindlasti kohaliku maitse jaoks hea ... aga mina pole veinisõber. Samal ajal kui Toomas püüdis üha klaase täitva peremehega sammu pidada, palusin mina peale paari toosti luba endale õlu avada.
Seekord jäi meie jaoks õhtu naelaks üks telereklaam. Poliitikauudiste vahele ilmus järgmine klipp. Kahheetia, viinamarjaistandus, kuivetunud vanamees hoolitsemas juba küpsete kobaratega viinapuude eest. Korraga – rahe ... viinamarjakasvatajate suurim hirm. Vanamees haarab seljast särgi ja heitunult palja ülakerega väätide vahel ringi tuisates ja hädaldades üritab särgiräbalaga oma hoolealuseid kaitsta. Loomulikult asjata. Vanamees pöörab ahastava näo taeva poole ja hüüab midagi. Korraga ilmub paljude jalgade müdinal kaadrisse noortesalk, kes pea kohal midagi kannavad. Kaamera liigub kaugemale – neil on käes tohutu suur katteriie, mis tõmmatakse noorte tugevate kätega üle kogu istanduse. Kaamera kaugeneb veelgi – ja see on NATO lipp!
Noh, Eesti reklaamimehed – teete järgi?!? J
Ainuke detail, mis jäi otsesõnu lahti seletamata – kes või mis on rahe? Vihjeks – rahe ja külmad ilmad tulevad siiamaale ikka põhjast, mitte idast ;)
07.12.
Lootus pildistada varahommikul tõusva päikese kiirtes kuldseks muutuvat Kazbeki mäetippu luhtus. Eelmisel päeval üle mägede roomavad pilved olid kohale jõudnud. Enne päikesetõusu tibas vihma, mis aga aja möödudes muutus üha paksemaks ja märjemaks lumesajuks.
Minu murelikule küsimusele – et ega see lumi nüüd meid vangi ei jäta – vastas Merabi rahulikult, et vaevalt. Istugu aga kallid külalised lauda ja söögu kõht enne ärasõitu kõvasti täis. Et seal Tbilisis pakutakse ju kes teab mida, aga tema laual on ikka ehtne toit.
Hommikusöögiks tuli meie jaoks pisut ootamatu kooslus. Mahlased ja maitsvad loomalihakotletid, mida pakuti samalt vaagnalt koos üsna maitsetute ja klimpis nuudlitega, kõrval vähemal liuakesel aga toodi tagasihoidlik kuhjake praekartuleid. Seda, et lauale pandi veel kõik muu, mis kodus leidus, ei pea ma vist enam kordama. Nagu vist ka seda, et enne toidu serveerimist pandi lauale karahvin ja pitsid ning hoolas peremees ei väsinud täitmast klaase tshatsaga.
Kuidagi ebaveenev tundus juba see jutt, et ega ta ise muidu seda ei joo, aga teeb kõike ikka lugupetud külaliste pärast. Kuigi jah, nii kinnitasid ka teised võõramaalased, et kui külalised majas, pidavat grusiin vajadusel kasvõi võlgu võtma, aga külalise laud peab olema kaetud ja pidu peab olema. Kurvastusega mõtlen, et kui massiturism ka sinnakanti jõuab, peavad kohalikud ka oma külalislahkuse-tavadesse muudatusi sisse viima ... lihtsalt omaenda tervise huvidesJ
Napsi ja sööki sai alla loputada mõnusa astelpaju-joogiga, mis väärib mainimist kasvõi seetõttu, et sealkandis kasvab astelpaju metsikute padrikutena nagu meil lepavõsa.
Kuniks me sõime, pidas perenaine mitmeid telefonikõnesid. Selgus, et kuru kahelt poolt sulgevad blokk-postid on küll suletud, aga kohe-kohe peaks tulema lumekoristustehnika ja buss saab ikka läbi. Meie lohutuseks tõlkis Merabi, et perenaine olla muuhulgas ka helistanud mingile konduktorile, et meile parimad kohad kinni panna. Ausalt öeldes jäi minul küll mulje, et peremees mitte ei tõlkinud oma kaasa juttu, vaid pajatas meile seda, mida tema sobilikuks pidas. Õige mitmel muulgi puhul pidime veenduma, et üks normaalne grusiin ... ei, ega ta ei valeta ... ta lihtsalt ilustab oma juttu ... no mõnikord lihtsalt ülemäära.
Enne püstitõusmist maksime Merabile majutuse eest kokkulepitud summa – 100 dollarit. 2 inimese kahe ööbimise ja kurguni täis toitmise eest näis see niigi imeodav, et otsustasin üldse mitte kaubelda.
Lahkumiskingiks Kännu Kukk ja teele me läksime.
Platsil seisis üsnagi viimse piirini täis marsa ja mõned Nivad. Enne veel, kui poole väljakunigi jõudsime, andis üks Nivadest gaasi ja tolle juht üritas meile selgeks teha, et tee on kinni. Buss läbi ei lähe, tema aga ikka saab. Jõudsime siiski bussini, mille juht teatas, et kohe läheb sõiduks. Kolmandaks hakkas sõiduvõimalustest rääkima seesama Timur, meie eilne giid-autojuht.
Otsustasime siiski riskida pisibussi kasuks, mille üle tolle juht silmnähtavalt rõõmustas. Ei, mitte täiendava piletiraha pärast, vaid mida rohkem inimesi bussis, seda raskem see on ja seda paremini istub teel. Erilise panuse meie teelpüsimisse andsin ilmselt mina J
Ford Transit ei ole ilmselgelt mõeldud 17 inimese veoks. Eriti veel juhul, kui koormaks on ka reisijate pagas ning hulk mingeid kotte, kaste ja mannerguid. Pressisime end tagumisele istmele, seal juba viibivate kaasreisijate ilmseks meelehärmiks. Kuid nüüd võis sõit ka alata. Ja oh imet, algaski, ainult 10 minutit peale õiget aega.
Tihedas tuisus roomas buss kuni esimese teesuluni. Kinnise tõkkepuu ümber toimus äge vaielus bussijuhi ja miilitsa vahel – või vähemalt sellisena tundub see võõrale. Kõrgendatud hääl, kiirelt lendavad sõnad ja tõstetud käed pole siin enamasti midagi muud kui sõbralik vestlus. Midagi sellist, mida eestlane väljendaks ehk õlalepatsutamisega ja ebamäärase pobinaga stiilis: „ah, mis sa jamad“.
Sohver tõmbas bussi tagumistele ratastele ketid peale ja jäime ootama. Bussis kiskus asi talumatult lämbeks ja kuidagimoodi üle pakkide ning läbi inimeste pressisin end välja. Tihedas ja tigedas tuisus tammusin ligi tund aega bussi taga tuulevarjus. Niipea kui nina välja pistsin, torkisid nägu tuhanded pisikesed pooleldi märjad, pooleldi jäised lumekuulikesed. Justnimelt kuulikesed, mitte helbed – allasadavat kraami võis lumeks nimetada vaid tinglikult. Ainsaks meelelahutuseks oli ringinuuskiv koer, läbi lume sibav valge nirgitaoline olevus ja bussist seest kostev lärm. Tõesõna, ajuti jäi väljas seistes mulje, et kogu buss on omavahel tülli pööranud ja kohe läheb kakluseks. Enamasti lõppes aga see järjekordse naerupuhanguga, puhuti aga suutis isegi see jutuhimuline seltskond mõne minuti pausi pidada.
Pikale ootamisele tuli kiirustav lõpp. Miilitsaputkasse varjunud sohver ja paar reisijat tormasid välja ja jooksu pealt andsid käega märku, et kohe läheme. Millest see kiirustamine, jäi selgusetuks, Toomas oletas, et ehk püüame haakida end mõne lumekoristaja sappa.
Läbi hingeaurust uduste klaaside polnud enam mingit vaadet – kõik näis ümberringi ühtlaselt valge. Mingil hetkel oli vaid näha, et meile tuli vastu mõni lumerootor. Seekord polnud juttugi kaunistest vaadetest ega tunnetatult ohtlikest kurvidest. Tihkes valges sajus jõudsime mägedest alla ... kus poleks nagu kunagi mingit talve olnudki – kõik oli sügisetoonides ja vaid kergelt niiske.
See, kuidas kohalikud aru said, millal riste ette lüüa, jäi minule arusaamatuks. Et nad ei tee seda mitte hirmust koos bussiga kuristikku sõita, selle sain selgeks juba esimese sõidu ajal. Lihtsalt kogu Gruusia on täis pikitud kui mitte kirikuid, siis pisemaid kabelikesi või lihtsalt ristimärke kivikuhelike otsas – ja vastavalt usulisele innukusele või unisusele vehkis ristimärke nendest möödudes ette kas kogu bussiseltskond või ainult osa sellest. Muuseas, teeäärsed ristimärgid olla ka puht-funktsionaalse eesmärgiga. Nende ääres saavat teelised oma palveid lugeda või vajadusel keha kinnitada ... eriti juhul, kui selleks on tarvilik mõni kaasasolev elusloom eelnevalt loojakarja saata.
Tagasi Tbilisis, viis takso meid majutuskohta – tundub et Tbilisis saab 6-8 lari eest praktiliselt igasse otsa ... tuleb ainult eelnevalt hinnas kokku leppida. Sohver osutus jutukaks – oh üllatust – ning viis jutu koheselt poliitikale – taas oh üllatust, kas pole? Tema meelest oleks õigeim inimene Natellashvili, kes on võimeline asju nägema ka lihtsa inimese perspektiivist. Ka see kodanik ei uskunud ausatesse valimistesse, kinnitades, et mäsuks läheb sel juhul igatahes. Tõsi küll, mees möönis, et ega Saakashvilil polekski õnnestunud Shevardnadzest jäetud saasta nii kiirelt ära koristada, kuid kinnitas, et Misha (nagu kõik siin kutsuvad praegust riigipead) on läinud üle piiri. Algselt temasse usuti, et noor mees, kes lubas õiglust ... aga nüüd on osutunud samasuguseks nagu eelmisedki.
Et mitte lasta poolt päeva ja juba kahanevat valgust raisku minna, läksime vaatama uut peakirikut. Metroopilet maksab 40 tetrit ... tunnistan, et vaatasin selle nimetuse hiljem võrgust järgi ... kohapeal nimetavad kõik seda väiksemat ühikut kopikaks, ehkki larisid vähemalt minu kuuldes rubladeks küll keegi ei sõimanud J.
Tbilisi metroo näib üsna eksimiskindel – üks pikk nn punane liin ja teine lühike haruliin. Samas teeb oma asukoha või tulevaste peatuste määramise üsna keeruliseks enamiku siltide märgistamine vaid gruusia-keelsete kirjetega. Tõsi küll, kesklinna olulisemad peatusenimed on dubleeritud ka ladina tähestikus ja väga pikka möödasõitmis-võimalust ei esine nii ehk teisiti.
Muidu nägi metroo välja üsna kena ja kasitud ... kui välja arvata kerjused. Almusepalujate hulgas leidus nii otseseid invaliide kui lihtsalt ikooniga tukkuvaid vanamehi või vaikselt pobisevaid mutikesi. Õnnestus kohata isegi vagunist vagunisse käivat poisikest, kes peale uste sulgemist heledahäälselt paar laulurida leelotas ja siis topsikusse münte korjas. Kerjustele antakse siinkandis üsna heldelt ... see tähendab, et mündikõlistajaid on suhteliselt palju ja arvestades rahakurssi, teenivad käeväristajad ilmselt suhteliselt hästi.
Kiriku-väravates kipuvad nood kodanikud õige pealetikkuvad olema, kirikus sees ja kohati tänavalgi sikutavad sind tasakesi varrukast erinevas räpasuseastmes jõmpsikad. Kõige targem on mitte välja teha, isegi mitte eitamiseks otsa vaadata – nii loobuvad nad kontakti otsimisest õige pea. Võite mind pidada kalgiks inimeseks, kuid lihtsalt kerjustele ei anna ma põhimõtteliselt midagi. Tean, et absoluutne enamik neist on „katuse all“, seega toetaksin sel moel kriminaale. Olen nõus poetama midagi kiriku korjanduskarpi või veelgi meelsamini näiteks tänavamuusiku kohvrisse, kuid mitte lihtsalt haleda näo tegijale.
Kirikuid kohtab Tbilisis igal sammul. Ausalt öeldes imestan, kuidas saab sealkandis liikuda tõsiusklik inimene – mõnikord võid sa komistada järjekordse pühakoja otsa lausa igas kvartalis ... ristimärkide ettetagumisega võib niimoodi käe ära nikastada. Osad vanemad kirikud mõranevad ja näevad muidu väsinud välja, teisi remonditakse, hulgakaupa ehitatakse juurde uusi.
Uus Püha Kolmainsuse kirik jättis tõeliselt pompöösse mulje. Ümberringi käis veel kibe ehitus –
rajati piirdeid ja pisemaid kabeleid, kuid peahoone ise mõjus oma heledast liivakivist üle linna kõrguvas suuruses aukartust äratavalt. Kui siseneda peaväravast, siis saavutatakse see nii tüüpiline ja taotluslik sakraal-arhitektuuri efekt – sina kui pisike putukas ja jumalakoda kui taevase hiilguse ja võimsuse kehastus domineerimas sinu ja kõiksuse üle.
Sisemine vaatepilt polnud karvavõrdki kehvem välisest, ehk isegi veelgi võimsam. Läikivad põrandad ja kõrgusse kaduvad massiivsed sambad ainult suurendavad illusiooni kiriku lõpmatust suurusest. Ülihästi korraldatud võimenduse tõttu kuuled igas nurgas tasast, ent pidevat palvejoru ... gruusiapäraselt võrratus mitmehäälses meeskooris.
Ehkki põhikorrusest madalam, jätab kustumatu mulje ka nö keldrikorrus. Veelgi heledamad ja läikivamad pinnad võimendavad mahukuse optilist illusiooni ... alumiste ruumide kõrgusest annab ehk aimu asjaolu, et tagasi põhikorrusele ronimiseks peab ületama 84 väsitavat trepiastet. Pisukese lisadetailina sööbis meelde üsna inimtühja saali sissepääsu juures hoogsat põlvililaskumist harjutav altaripoiss.
Kiriku eesõues õitsevad vaatamata detsembrikuule ikka roosipõõsad ja tiigis hulbivad luiged.
Võimsatest väravatest (mille ühes tornis klõbistab munk ennastunustavalt mobiilisõnumit) välja astudes rabab uue jõuga ümbritsev viletsus. Pildiallkiri võiks kõlada „rist ja viletsus“. Ühel pool teed toretsev kirik ... mille ehitamisele kulunud miljoneid ei julge oletadagi, teisel pool aga kööbakad ja kohati lagunenud majad ... nendevaheline tee aukus ja porine.
Kuigi kõikvõimalike reisikirjade kulunuim väljend on „kontrastide linn“, siis sobib see ka Tbilisi kohta. Aeg-ajalt jääb mulje suisa sõjapurustustest (ehkki sõda pole siin ju olnud), teisal näed aga kenaks kõpitsetuid ja ka tuliuusi ehitisi. Silma torkasid just kehvamates hoonetes paikevad kasiinod. Muidu rääbakas fassaadis eristub värvitud-hooldatud jupike ning ukse ees seisab midagi parkimis-automaadi sarnast – tegelikkuses lihtsalt mehekõrgune, kitsas ja vilkuv mänguautomaat.
Kõmpides üle silla kesklinna poole, satume vaid jalakäijatele mõeldud mõnetänavalisse nooblite kohvikute ja poodide alasse. Kuna olen alati lugu pidanud Gruusia dzhässist, astume sisse ühte sellisesse – kohvikusse nimega Kala. Eestikõlane nimi tähistab siiski linna kohal kõrguvat kindlust, mida siin-seal kasutatakse turistidele mõeldud all-linnaski. Pean tunnistama, et ei mallanud siiski õhtul algavat esinemist ära oodata. Liiga steriilne ja universaalne oli too kohvikuke, kus kohalikku õlutki pakuti vaid viimases järjekorras. Eks oma osa mängis hinnakirigi – suupisted jäid 5-10 lari vahemikku ning toidud 15-20 kanti. Kohalikus hinnaskaalas, kus kõikvõimalikud teenused on imeodavad, näisid taolised hinnad ülepingutatuna.
Kõikvõimalike kõrgepostamentsete kuningakujude vahele mõjus mõnusa vahepalana inimsuurune pronksmees, kes istus keset tänavat kivipaku otsas. Juuresolev silt kinnitas, et tegu on 7 saj e.m.a pärit kuju koopiaga ning kujutatav on tamada (eestipäraselt ligikaudu laua- ehk õhtujuht) ... kuna rõõmsailmelisel mehikesel on käes joogisarv, siis pole ka põhjust väidetus kahelda J
Liikudes peaväljaku poole jääb teele lõputult pisemaid ja suuremaid poode ja kohvikuid, muuhulgas ka internetipunkte. Üks asi, mis pisut veider näis, olid mitmed ikoonipoed. Mitte iga kiriku juurde kuuluvad vastavad letid, vaid omaette kauplused, mis kõrvalpaiknevatest pagaritöökodadest ja pisipoodidest eristusid suurte ja heledate ruumide poolest. Tüüpiline pisipoeke Tbilisis on kütmata ja alavalgustatud – kokkuhoiu värk – kuid need usutarvete omad näisid tõelise külluste saarekestena.
Peaväljak ise eristub ülejäänud linnapildist veelgi rohkem kui sinna suunduvad suuremad
tänavadki seda teevad. Saabunud pimeduses hiilgab kõrguses kuldne Püha Jüri, postament kasvab välja purskkaevust – Misha kirg veemängude vastu on üldteada, kohati anekdootlikukski muutunud. Ümbritsevaid maju katab aastavahetuse-eelselt kohane värvide mäng, osad väljaku-äärsed säravad puud ongi kui hiigel-lambijalad ... kunstpuud, mille okstel säravad helesinised õied.
Mõni samm linnavalitsuse hoonest tahapoole avastame ridamisi kohvikuid, millest ühes otsustame maanduda. Tavapäraste ja pooltühjade ruumikeste vahel torkab silma üks mõnus keldriasutus. Akendest paistavad äkkena täis tummised puulauad, mille taga sumisevad meestekambad mõnusalt aega veedavad. Esimesel katsel ei õnnestu sisse saadagi – vabu laudu lihtsalt pole! Ettekandja soovitab minna kõrvalasuvasse kohvikusse, ent me ei jäta jonni. Teeme tiiru ümber kvartali, et mõne aja pärast naasta.
Pimedus matab enamus tagahoovide ja põiktänavate inetusi ning tänavalaternate kuma muudab üldilme sumedalt-romantiliselt agullikuks. Teele jäävas pargis jääb silma midagi väga tuttavlikku – pronksivalatud suudlevad noored vihmavarju all. Tõsi küll, teostus pole nii õhuline kui koduses Tartus, kuid idee sarnasus tekitab küsimusi ... pole midagi teha, ülikooli-inimese sissekasvanud plagiaadi-pelgus ;)
Ringiga tagasi, õnnestub meil tabada üks vabanenud laud. Olgu kõrvalepõikena öeldud, et ilmselt kohalik tava ei näe ette nö juurdeistumist. Ehkki hõivame kahekesi kuuese laua, kupatab ettekandja ukselt tagasi üha uusi ja uusi kohaotsijaid. Suisa kurvaks tegi üks hetk, kui keset saali jäid seisma kolm ilmselt pensionieas härrasmeest. Viipasin küll ettekandja ligi ja pakkusin, et meie lauas on kohti küll, ent vastus oli kategooriline – ei-ei. Nemad istuvad eraldi. Päris kahju – kodanikest õhkus väärikat intelligentsust, säherduste meestega oleks mõnuga juttu puhunud.
Koha spetsialiteet olid hinkaalid. Väidetavalt ei ole neid võimalik alla 20 korraga tellida, ent meile tehti mööndus – võtku me alustuseks ainult 15. AINULT! Iga hinkaal on peopesa-suurune ja normaaloludes söönuks ma taolisi ehk kolm. Ohtra õllega allaloputatult saime aga mõne tunniga sellest virnast jagu ning isegi kuidagimoodi enamikust muudest suupistetest nagu praetud ja küüslaugu-maitserohelise seguga üle puistatud kabatshokiviilud ja juust koos saia ja kastmega. Õhtu lõpuks lausus ettekandja tubli tunnustusega, et nii palju õlut tavaliselt kohalikud ei mahutavat ... ehkki meil oli see küll üsnagi mõõdukas kuus kannu ... no lihtsalt ei suutnud nii küllusliku sööma-aja kõrvale enamat. Ja arve 26 larit ... kahe peale!
Õhtu käigus sigines ka põgus vestlus kõrvallauas istuva vanema härraga, kes oma jutu järgi oli võimule lähedalseisev vabrikuomanik ... järgmiseks päevaks lubas ta meid kokku viia veelgi lähedamalseisvatega. Õnneks ei võtnud me seda kõike tõsiseltJ
Teise muljekilluna jäi silmi üks pisut enne sulgemist (mis toimub juba kell 10) sisseastunud ema tütrekesega. Tirtsu vanus võis olla vast nii 7-9, kuid kuidas ta sõi!!! Nagu ümberistuvad vanad mehed, uhas plika kõigepealt hinkalide peale paksult musta pipart (mida siin serveeriti mitte pisikestest topsikestest, vaid kogukatest sõelkorgiga pudelitest) ja kiirustamata keeras ta endale naha vahele 6-7 hinkali ... ehk siis samapalju, kui mina õhtu jooksul suutsin!
08.12
Hommikusöögiks pakuti Vadimi juures järjekindlalt keedetud viinereid, sinki, juustu ja iga toidu juure asendamatult kuuluvat laia ja lapikut saia. Ühe kohaliku väitel kuluvat tal neid päevas kolm tükki ... seda vaatepilti kinnitas möödaminnes nähtud pildike, kus uhkest dzhiibist hüppas tänavanurgal välja noor mees ja tassis lähimast putkast autosse kümmekond saia kui puuriida.
Sellest päevast täitsid suure osa kohaliku Eesti saatkonna korraldatud üritused, mis jäävad reisikirja formaadist väljapoole. Kirjeldan vaid niipalju, kui saime vabast ajast pisut linna mööda kolada.
Esiteks vaatasime üle kuulsad väävlisaunad ning nende kõrval oleva nn kirju e Pärsia sauna. Kellel
vähegi rohkem aega ja saunahuvi – soovitan kindlasti. Üldsauna hinda ei pannud tähele, aga numbrisauna tunnihinnad jäävad 30-120 lari vahele, sõltuvalt „numbri“ suurusest, mis jääb umbes kuuest kuni mitmekümneni. Endale jäi see asi omal nahal järgi proovimata.
Seejärel ronisime botaanikaaeda kaema. Justnimelt ronisime, kuna 1-larise pileti lunastamise järel tuleb valmis olla tõsiseks turnimiseks. Tõsi küll, mitte mööda mäekülge, vaid treppe ja kaldteid, kuid see-eest on neid palju. Kogu vaeva tasub aga kuhjaga imeilusad vaated ning taimehuvilisel tohutus koguses avastamisrõõmu.
Seadsime endale eesmärgiks mitte läbi uurida kogu aeda (mis oleks võtnud ilmselt vähemalt pool päeva) vaid ronida mäe otsa, mis lahutab kahte jõge. Teadupärast rajati Tbilisi kahe jõe ühinemiskohale. Kohale, kus toonane kuningas Vakhtang olla jahilkäigul tabanud mingi linnu ja seejärel avastanud, et too olla kuumaveeallikasse kukkunud ja kenasti ära keenud. Siia otsustanu kuningas rajada linna. Nonde kuumaveeallikate peal lösutavadki nüüdsete väävlisaunade kuplid. Ühele poole kõrgendikku, väiksemasse nõkku jääbki nüüdne botaanikaaed, teise, suuremasse Tbilisi (ehk tõlkes: soe koht).
Üleminek on tõeliselt hämmastav. Ühel pool mäeharja on vaikne ja kaunis kohake täis rohelust ja linnulaulu, teisel pool undab, müriseb ja tuututab mitme-miljonilinn. Tuututamine kõlab üsna
pidevalt, kuna kohaliku juhi jaoks näib signaal olevat sama eluline kui gaas või pidur. Liiklus näib meiesuguse jaoks üldse hullumeelne ja ega kohalikudki oma arvamuses kaugemale jää. Linnalähisest hiigel-autoturust veereb igas kuus /või oli see nüüd päevas?/ kohalike hinnangul lisaks u. 300 masinat (umbes teist samapalju veetavat välja Armeeniasse jm).
Kuid tagasi mäeharjale. Siin tervitab kõiki Gruusia Ema – hõbedakarva hiidnaine, kelle ühes käes on veinikauss külaliste kostitamiseks ja teises mõõk vaenlaste tarvis. Päris kaljunukil lösutab osaliselt restaureeritud kindlus Kala, mis omaaegse mõõdupuu järgi võis olla suisa vallutamatu. Kauneid vaateid pakuvad nii kindlusejalamil paiknevad vaatebinoklid kui tornitippudes platvormid. Hoiatan, et kõrgeima torni otsa ronimiseks on vaja mitte ainult kaljukitse koibi, vaid ka närvi – sinna viib esialgu vaid pool-lagunenud rada mööda kaljunukke ja müürikive.
09.12
Viimase kohalviibimise päeva täidame peamiselt ekskursiooniga endisesse pealinna Mtskhetasse. Keskpäeval Toomase kohalikku tuttavat oodates istume väävlisaunade juures pinkidel, kui pilku köidab midagi tavatut. Tõsi küll, esialgu on selleks vaid OSCE auto, mida omavahel kommenteerime – et näe, valimisvaatlejad juba kohal. Seejärel aga sibab samast autot mööda üks paljudest siinsetest lahjadest penidest. Üldiselt tundub, et koertest ei peeta siinkandis küll midagi – lemmikloomadena näeb linnas neid väheseid – ringijooksvaid penisid ei pea aga paivääriliseks või mänguseltsiliseks kohalikud lapsedki.
See konkreetne peni on aga õnnelik sabaotsani, õnne põhjus hambus tolknemas. Nimelt värskelt mahalõigatud lambapea! Veel verest tilkuv saak saab koera hiliseks hommikusöögiks sealsamas kesklinna muruplatsil ... õigemini küll seni, kuni üks igal nurgal tegutsevatest parkimiskorraldajatest ta minema ajab ... ja õnnelik leid hambus, hiilib peni külg ees varjulisemat kohakest otsima.
Kõik see oleks ju ehk loomulik kuskil külakolkas, kuid rõhutan, et tegu on Tbilisi kesklinnaga. Aga ilmselt on ühe paljudest ümbruskonna kirikute juures pühapäeva või mõne muu sündmuse puhul läbiviidud ohvritalitus. Kuid ma kujutan ette, kuidas reageerinuks mõni korralik tervishoiuametnik Euroopast – looma hukkamine kuskil tagahoovis, tingimustes, kus koer võib ligi pääseda jäätmetele ... see oleks ilmselt vaesele bürokraadisüdamele liig.
Ahjaa, sealsamas mõne sammu kaugusel ühe järjekordse kiriku hoovis haakis end mu fotosilma
midagi sama ebatavalist. Nimelt kanakuut, mis paiknes ... kolmanda korruse kõrgusel. Pool-räpaka rõdudest kirjatud elamu kolmanda korruse akna alla riputet võreseintega kuudis sibas ringi kolm-neli kana. Tõsi küll, nad olid seal laupäeval, kui laskusime alla kindlusest, aga selleks hetkeks olid mu fotika patareid omadega läbi. Nüüd, pühapäeval, teel kokkusaamisele, astusin sellest hoovist uuesti läbi, et veidrast nähtusest pilti teha, kuid kanakuut oli paraku juba tühi. Seoses selle lambapeaga sigines pähe mõte, et mine tea ... ehk läksid nood sulelisedki mingi ohvritalituse tarvis loojakarja.
Teise kõrvalpõikena põgus kirjeldus kohaliku kaubanduse eripäradest. Peale seda, kui avastasin, et patareid ää koolesid, asusin uusi mööda poode-putkasid otsima. Esimeses polnud, juhatati teise, teisest kolmandasse. Tolle hämara putka müüjanna kaevaski välja AA-tüüpi pulgakesed, millel ilutses peal kiri SUMSONG (et siis mitte SAMSUNG). Aimates halba, ladusin nelja jublaka eest lauda neli lari. Tänaval kisun kileümbrise lahti, torkan patareid pessa ja mu fotikas ... ei kõssagi. Tagasi ma kah ei lähe, olgu, jätan need alles kui suveniirid. Asun edasi otsima. Ühes juba pisut suuremas poes näkkab – kirje PHILIPS lubaks nagu midagi paremat. Aga et olen juba ettevaatlikum, palun luba noid proovida. Paraku ... aparaadi signaaltuluke hakkab vaid vilkuma, kuid ei midagi enamat. Häirimatult võtab müüja praak-patareid tagasi ning juhatab edasi, juba peaväljakul asuvasse esinduspoodi. Ning oh seda õnne – hästivalgustatud ja soojas fotopoes vaatab vastu Duracell, mis oma nime väärib. Nii et ... kui otsid originaalkaupa, mine sooja poodi J
Aga tagasi jooksvate sündmuste juurde. Kuniks oma tuttavaid ootame, jälgime huviga parkimiskorraldaja tegevust. Vanem kodanik vehib uskumatult tähtsa näoga pisikese puusauaga, aidates parkijatel kohta leida, lahkujatel välja tagurdada, korjates iga seismajääja käest mõned mündid, mis ilma lugemata ta taskuisse kaovad. Kui palju nüüd sellise kõndiva parkimisautomaadi käest kuhugi edasi jõuab, võib ainult aimata. Muuseas, taolisi seltsimehi võib linna elevamates piirkondades näha ikka kohe hulgem, kohalike sõnul olla enamik neist isehakanud.
Saabub meie transport ja teel me olemegi. Tbilisist väljuvad teid ehitatakse mühinal laiemaks ja paremaks. See on üks asjaolu, mille tõttu seekordne vestluskaaslane –muuseas kohaliku ingliskeelse eliitkooli õpetaja ja ülikooli õppejõud – on mõõdukalt Misha poolt. Orienteerudes vabalt konkurentide valimislubadustes, jõuab mees järeldusele, et Saakashvili on küll selline ja teistsugune, kuid siiski ehk parem kui võimalikud uued tulijad. Nii lubavat üks panna enamiku eelarve-rahast kirikute remondile, teine aga kümnekordistada pensionid, kolmas lihtsalt taastada õigluse. No aga Misha – tema tegusid on vähemalt näha – osutab mees laiale maanteele, mille sõidusuundi eraldab turvariba, kuhu parajasti paigutatakse valgusteid.
Olles näinud juba kümneid siinseid kirikuid, jääb vana pealinna peakirik pisut ebaõiglaselt kahvatuks. Tõsi küll, ta on suur ja võimas ning vaieldamatult väärika ajalooga – vundament pärineb 6.saj, praegune pealisehitus 11.sajandist. Siin olla olnud hoiul ka üks osa Kristuse särgist, mis küll hiljem veetud Venemaale. Paraku on kunagisest uhkusest – vanadest freskodest järel vaid riismed ... nõukaajal tõmmati kõik üle krohviga, mis enamiku aluspinnast hävitas. Ühtlasi oli see ka üks vähestest, millel lubati jätkata tegutsemist, ehkki tihtipeale olla läheduses seisnud komnoored, kes tungivalt soovitasid mitte minna kirikusse.
Hoonest enam tõmbasid tähelepanu beezhikas-hallide liivakiviblokkide vahele jäävad roosakad kivinikerdised, mh palju looma-elemente. Ilmselt oli see nö siduvaks lüliks ristitud enamuse ja pikalt animismi juurde jäänud mägihõimude vahel. Ühel otsaviilul ilutses ka suur kivitahukas, millel kujutatud peaehitaja käsi ... selle kõrvale jääva kivikuubi olla too mees oma kätega üles tassinud ja paika pannud.
Olgu öeldud, et tegu on klassikalise turistilõksuga. Kindlus-kiriku sees pakuvad giiditeenust mitmed vanemad prouad, ilmselt (endised) keeleõpetajad. Kompleksi ees paikneb pikk rida müügilette, kus müügil kõikvõimalik kohalik etno-nänn alates mütsikestest, lõpetades kinzhallidega. Muuseas, kui kunagi soovite endale sealset mütsi osta, siis teadmiseks ... hall risttikandiga ümar viltmütsike on nö talupoeglik, kirevalt kootud ümarapõhjaline peakate aga levinud linna-intelligentsi hulgas.
Tagasi Tbilisis veeti meid taas ühte hinkal’najasse – seekord klassivõrra nooblimasse, kuid jällegi ülerahvastatusse. Sama seltskond, kes meid sõidutas, söödab ja joodab meid ning ei lase arvet maksta – seega jääb kohalik hinnatase teadmata.
Õhtu enne äralendu kulgeb märkamatult, nii et öisele lennukile tõuseme otse veiniklaasi tagant. Millest rääkisime? Aga ikka poliitikast.
Ma ei oskagi öelda, kas asi on kuidagi minu erialases kretinismis või milleski muus, kuid praktiliselt igaühega libises jutt kohe poliitikale. Lähenevad erakorralised presidendivalimised kütavad kõigi meeli, kusjuures kõik, ka mõõdukalt Misha poolt olnud, usuvad juba ette võltsingutesse. Praktiliselt kõik ennustavad mässu. Edasine sõltub Misha käitumisest. Kui ta vormistab endale võidu juba valimiste esimesel tuuril, läheb mäsuks kindlasti, tulisemate vastaliste meelest tulevad tänavale ka relvad. Juhul kui võit saabub teises tuuris, võib asi jääda rahumeelsemaks, kuid opositsioon tuleb tänavaile kindlasti. Asi lihtsalt selles, et ausasse võitu kohalikud ei usu. (olgu öeldud, et mina usun seda seni, kuni opositsioon ei suuda teises voorus välja panna ühte ja tugevat omapoolset kandidaati. Kuna ta aga ilmselt seda ei suuda, siis võib Misha ka vabalt võita)
Kokkuvõttes – kui soovite Gruusiasse sõita, varuge aega, tervist ja pisikesi kingitusi. Meil oli kaasas Kännu Kukk (mitte tavapärane Vana Tallinn) ja Kalevi kommid. Soe vastuvõtt on garanteeritud!
PS – ärge ostke Tbilisi lennujaamast kaasa tax-free veine – nendega te läbi Riia lennujaama turvakontrolli niikuinii ei pääse. Vähemalt mitte juhul kui soovite Riiast edasi lennata.
PPS – miks pole ikka veel rajatud lennuliini Tbilisi-Tallinn? Või siis vähemalt toimivat transpordiühendust Riia ja Tartu vahel?
Karmo Tüür
Stepantsminda-Tbilisi-Tartu
Detsember 2007
[1] http://kadri.rvnnel.net/
[2] www.kazbegi.info
Alustama peaks ilmselt kurtmisest, eks ole?
Miks pagan ei ole olemas normaalset ühendust Liivimaa tähtsamate linnade – Tartu ja Riia vahel? Ma pean silmas eelkõige rongiühendust? Kui jätta kõik muu kõrvale, siis kasvõi Riia parema lennuühenduse tõttu muu maailmaga.
Nii pidingi liikuma ümberistumistega – kõigepealt Tartust Pärnusse, siis Pärnust Riiga, sealt juba lennukiga Tbilisisse ning edasi marsruuttaksoga Kazbekki.
Aga kõigest järjekorras. Kui Riiani sõitu kujutab vast igaüks ette, siis edasist on ehk mõtet kirjeldama hakkama alates Riia bussijaamast.
Tegevad isikud:
- mina e. Karmo Tüür
- Toomas e. Toomas Roolaid
- Vadim e. meie majutaja Tbilisis
- Merabi e. meie majutaja Kazbekis.
Kui juba varem pole pähe tulnud Läti latte varuda, siis tasuks seda teha Riia bussijaamast. Meie kasutasime selleks pangaautomaati – väikseim kupüür on 5 latti ja ega alla selle ei tasu ka jooksvate kuludega arvestada.
Bussijaamast väljudes tuleb minna raudtee-estakaadi alt läbi, maa-aluse tunneli kaugu tee alt läbi ja otsida üle viimane peatus, kuskohast läheb buss Nr.22. (pilet 30 santiimi ja sõitu ca 20 minutit). Saab küll võtta kohe bussijaama eest takso, aga luureandmetel võib hind küündida üle 20 lati, nii et ... igaüks otsustab ise.
Check-in ja passikontroll ei näe teistmoodi välja kui mujal tänapäevases maailmas, ehk isegi pisut leebem ... vähemalt ei pidanud saapaid jalast võtma. Tõsi küll, kõlab hoiatusi, nagu kipuks sealse kontrolli käigus asju kaduma ... kuid õnneks ei puudutanud see seekord meid. Nii nagu ka hoiatus ülipikkade järjekordade ees igas kontrollpunktis. Kas meil lihtsalt vedas või oli asi hilises ajas – meie lennuk väljus 22.30, kuid oleks patt kurta teenenduse üle.
Lennujaam on mõnusalt ruumikas, tagumiku-toetamise-kohti palju ja eri mugavusastmega. Wifi tunni-pileti saab kohapealt ajaleheputkast 94 santiimi eest. Võrk toimib küll aeglaselt, ent siiski piisava stabiilsusega isegi võrgukõnede jaoks. Kaks sändvitshi ja pudel õlut kahe peale neelas veel 7.50Lt. ja ega rohkem polegi õnneks vaja, et kulutada see tunnike kuni pardaleminekuni.
Kogemata kombel sattus sama reisi peale minema ka Andres Herkel. Pisukese kahjutundega
sain teada, et just järgmisel päeval on Tbilisis koos esinduslik eestlaste seltskond ... paraku oli meil juba oma kokkulepped tehtud.Pardaleminek ja esimesed lennumuljed olid õnneks üllatustevabad. Lennukiistmed nagu alati minusuguse jaoks liiga kitsad, nagu ka istmevahed ... aga miskipärast ma arvan, et see on minu, mitte lennuki vigaJ Seda oletust kinnitas ka minust nii umbes kaks korda väiksemate gabariitidega Toomase rahulolev nägu.
Kahe-latine Lacplesise õlu suutis leevendada isegi suhteliselt tuulise ilma tõttu sündivad raputused ja enamik lennuajast õnnestus mõnusalt maha magada. Ega polnud ka midagi kaotada – akende taga oli kas pilvehall või ööpime.
05.12.
Ehkki väljalennuaja ja maandumise kella-aegade vahele jäi justkui viis tundi, kulus lennule tiba üle kolme tunni – ajavahe Eesti ja Gruusia vahel hammustas selle öö kaks tundi lühemaks. Tänu sellele sai maandumise ajal mõõõõnusalt haigutada ... see on aga teadupärast parim vahend kõrgusemuutuse tõttu lukkuminevate kõrvade vabastamiseks.
Tbilisi lennujaam on tõepoolest suurepärane. Tutt-uus ja parajalt avar – täpselt nii kui peab. Maandusime küll kohaliku aja järgi 4.30 hommikul, kuid õnneks ei pidanud me hommikut oodates kuskil pinkidel kügelema. Vastutulnud Vadim koos oma kaasaga olid kui päästjad, kes kiirelt läbi öiselt tühja Tbilisi meid oma koju sõidutasid.
Mõningane kohmetus vastuvõtjate olekus sai selgituse, kui jõudsime ihaldatud eesmärgini – voodini. Justnimelt voodini, mitte vooditeni ;) Tuli välja, et Vadim oli miskipärast aru saanud, et ma tulen naisega ... no ja Toomas ei näe kuidagimoodi sellisena välja. Õnneks tassiti kohe kohale välivoodi ja nii saime paar tundi sündsates oludes põõnata. J
Kuna pidime jõudma kella üheksase marsruut-takso peale, tuli tõusta kell kaheksa ... ehk siis kell kuus meie aja järgi. Kiire amps ja lonks kohvi ning taksoga XXX bussjaama juurde marsaplatsile.
Ahjaa – tee peal peatusime taas pangaautomaadi juures – kohapeal saab seinast välja võtta nii USA dollareid kui Gruusia larisid (1 lari = 7 EEK).
Väidetavalt pidanuksime kohale saama 5-6 lariga, kuid taksojuht küsis silma pilgutamata 7 lari. No las ta siis olla. Sõidu ajal pajatas taksojuht selle ühe liigse lari eest kindlasti suuremas väärtuses kuulatavat. Esiteks, kui kohutav on ikka olukord, kuidas tööd ei ole. Tema pension on 40 lari, aga hinnad ... üks muna 30 tetrit, rohelise punt 50 tetrit, leivakilo üle lari, suhkur 1,4 larit. Muuseas, panete tähele – eestlane ei oleks kunagi oma esimeste meeldekaranud toiduainete hulgas maininud maitserohelist.
Ja no muidugi poliitika ... see saab olema ilmselt kogu meie reisi põhiline jututeema kõigiga. Saakashvili „tshistõi grob“, kõik on vargad, valimistel peab Saakashvili kaduma, muidu võtab rahvas relvad kätte. Patrikatsishvili on pool Tbilisit üles ehitanud, aga tema käest tahetakse kõik välja lüpsta ja siis kinni panna.
Jõudsimegi kohale. Kui siiani oli asi kulgenud enam-vähem tavapärases rütmis, siis see va marsaplats oli tõeline ... noh kuidas öeldagi ... nõuka-aja lõpu kõige hullem turuplats. Kohutavalt auklik asfalt, platsi servades roostes konteineritest müügiputkad, kus saadaval kõike alates jahukotist kuni pudi-padini. Plats ise servast servani täis eri kulumisastmes pisibusse, millede vahel kõõlusid ringi pampudega mammid, pidevalt suitsetavad ja sülitavad juhid ning kõikvõimalikku kraami käest müütavad ebamäärase välimusega tegelased.
Lohutas see, et kui muidu on kogu sildimajandus gruusia tähtedega, siis transport ja teesildid on mõnikord dubleeritud vähemalt ladina tähtedes, kohati koguni inglise keeles (nt ühe jõe sildil nägin lühendit riv.).
Buss ise ... oehhh ... Vahva oli see, et bussi lagi oli vooderdatud sellise kitsa lauaga, mida
tavaliselt kasutatakse sauna eesruumides. Palju vähem vahvam oli bussis valitsev lõhn, et mitte öelda lebra. Toomas arvas muigamisi, et järsku mägiteedel on keegi end täis teinud. Tuleb tõele au anda, et liikus ka palju kabedama väljanägemisega busse, kus ilmselt ka sisekliima pisut inimlikum.No ja muidugi väljumine ... et siis kell üheksa, jah? Vot ega ikka ei ole küll kell üheksa. On siis, kui bussijuht otsustab. Ehk siis, kui piisavalt rahvast kogub. Päris väljumata ei pidavat siiski jääma, lohutati.
Hinnaks pidi olema 8 Lari ... aga paraku oli see mõne aja eest tõusnud, nüüd maksis sõit 10 lari. Kuid ikkagi – 155 kilomeetri eest u.70.-EEK pole ju palju. Pealegi, juba ainuüksi see sõit oli elamus omaette.
Kui juba pealinnas ei ole võimalik kuhugi vaadata nii, et mägesid ei näeks, siis mida edasi, seda enam. Algul pisut madalamad, pudedamad, hiljem järjest teravamad, juba lumiste tippudega. Vaade kööbakavõitu pisibussi aknast oli hingemattev.
See, et linnas sees sõites mahtus kohati 3-realisele teele ka neli-viis autot kõrvuti sõitma, pole ehk idapool ringi liikunud inimesele uudiseks. Aga no KUIDAS nad sõidavad! Linnas ei ole probleemiks 80-90 kilomeetrit tunnis, linnast väljas näitas vähemalt meie sõiduki spidomeeter 110-120 km/h. Seda ka teeäärseis asulais, kus mõnikord kitsal teel koos inimestega koerad-sead-lehmad ringi vantsisid, ei langenud kiirus kuigivõrd.
Kuid kogu selle kiirustamise lagedal maal andsin ma kohe andeks, sest mägedes, eriti lumistes kurvides sõitis mees aeglaselt ja ettevaatlikult. Tõsi küll, lumiste serpentiinide 180-kraadistes kurvides võttis masin ikkagi mõnikord pisut külge vedama, kuid vilunud sohver valitses korraga armsaks muutunud marsat suurepäraselt.
Tee ääres õitses kaubandus. Mitte-hooajaliselt kiduralt, kuid ikkagi. Omapäraseim vaatepilt oli ehk aeg-ajalt esinevad „lihapuud“ ... ehk siis majaväravas seisva puu okste külge oli seotud käntsakate või lausa poole rümba kaupa sea- või lambakeresid.
Ühes marsa peatuses umbes poolel teel ... loomulikult hunnitult ilusa vaatega ülijärsus serpentiinis ... oli kohalik teeäärne pisituruke. Putkaveerel lahtisel lõkkel podises pada, välilauad ootasid külastajaid. Lettidel müüdi käsitööd, millest silma jäid lambanahksed ja kootud mütsid ja pisut suupisteid.Kui poleks teadnud, et paikneme Gruusias, oleks öelnud, et vähemalt üks leti taga istujatest oli tüüpiline inka-naine. Liba-inka käest ostsime bussis nosimiseks kaks asja – tuntud ja tundmatu. Tuntu oli meie mõlema jaoks tshutshelli – niidi otsa lükitud kreeka pähklite joru, mida on korduvalt kastetud viinamarjasiirupi sisse, kuni kogu maius näeb välja nagu pisut sõlmeline pool-läbipaistev voolikujupp. Pehme, imehea, mõõdukalt magus ja ainult 1 lari tükk. Teise 1-larise asja nime ei suuda vähemalt praegu meenutada, küll aga väärib see kirjeldamist. Letil lebasid eri toonides tumepunased rullid, mis meenutasid meie silma jaoks mingit lihaollust. Kuid tädi seletas innukalt, et ühed on õunast, teised ploomist ja kolmandad on segu. Proovisime ... ja hea oli ... no kuidas ma seletan ... ma oletan, et kui õuna ja ploomipüree kallata õhukese kihina kuhugi ahjuplaadile hanguma, siis saaks sellise laia õhukese, pisut kummise laraka, mille küljest rebitud tükikesed on mõnusad hapud palad põske pista.
Sama peatuse kohal kalju küljes ilutses kivist üle-elusuurune mehenägu. Pärisin kaasreisijatelt, et
kes ja miks. Üks veidi vanem härrasmees teadis kosta, et see on kunagine kirjanik ja poliitik. Kui küsisin, et mis ajast, siis tuli vastus „Tsaari-Venemaa“, millele lisandus kiirelt „bud’ ona prokljata“ ehk siis „olgu ta neetud“. Vot siis.Edasine tee jätkus üha lumisemate ja kaunimate vaadetega ... kuigi pidevalt küsid endalt, et kas saab veel kenam olla. Kui ka mujal torkas silma siin-seal ehitustegevust, siis Gudauri-nimelises kohas kerkis lausa trobikond suuri ja tipptasemel, kaugelt raha järgi lõhnavaid alpi-hotelle. Mõelda ainult, kui palju maksab ehitusmaterjalide vedu sinna üles! Rajatakse ambitsioonikat suusakuurorti, investoriteks ilmselt väliskapital ... või vähemalt seni ei tea me muud.
Kohati läks tee läbi tunnelite ... see oli alles midagi. Kui teil tuleb silme ette mõnest Hollywoody filmist või isiklikust kogemusest midagi suurt, sirget ja hästivalgustatut, siis unustage see ära. Mõne tunneli põrand oli rütmikatest betoonplaatidest, enamasti aga muhklik kruus. Kohati rippusid tunneli laes korralikud mitmemeetrised jäämõõgad, murtud tipud tähistamaks alt läbi sõitnud autode kõrgust. Põrandal loomulikult samades kohtades korralikud jäämunad, mis viiksid vabalt alt ära madalama auto põhja. Valgustust niipalju kui aeg-ajalt külgedelt immitses ja autolaternad andsid.
Lõpuks silt – Stepantsminda. Ehk siis meie lõppeesmärk. Kuna marsa pidi peatuma kohalikul
peaväljakul, siis olin hetkeks segaduses, sest minu jaoks oli see keskmisest pisut laiem tänav. Kuid et teadsin selle äärest otsida hotelli ja kohviku silti, leidsin need pilguga ja veendusin koha õigsusesJMeie tee ei viinud muidugi hotelli, kus ööbimise eest peaks maksma vist 90 larit, vaid Merabi ja Dodo majja, kus majutus koos priske ninaesisega maksab 40 lari. Auklikeil tänavail hõljuv sõnnikulõhn andmas aimu kohalike põhilisest elatusallikast – loomapidamisest, jõudsime meile vastusaadetud perepoja abiga õigesse väravasse.
Tervitussõnad, käepigistused, tubade kättenäitamine ... esialgu on kõik tavapärane. Kuid kui kraamime kotist lagedale mõned kaugelt toodud kingid, ilmub pererahva pilku sooja tänutunnet. Nimelt viibis siin mõned kuud tagasi ühe rahvusvahelise grupi raames ka Kadri Runnel[1], kes minuga saatis klaasitud fotod peremehest, perenaisest ja piirkonna muhedaimast taksojuhist.
Kui veel jutu sees räägime, et Kadri on nende majapidamist omaloodud turismiveebis[2] sooja sõnaga ära maininud – et perenaine on ülihea kokk ja siit majast tühja kõhuga ei minda, lähevad peremehel meeleheast kõrvad pealael kokku. Istusime siis juba söögilauas ja esimene tervitusnaps (Merabi omatehtud tshatsha) võetud, kui mainisin, et Kadri sõnul olla Merabi tshatsa sellekandi parim ja mina olen nüüd sellega nõus. Kui vaoshoitud mägilase muhelus oleks saanud veel laiemaks minna, oleks ta seda kindlasti teinud. No aga ei saanud J
Kodune kanaraguu, kodused marineeritud kurgid-tomatid-paprikad, iseküpsetatud sai ning veel mitmedki napsid said meist jagu. Ligi ööpäevase reisi väsimus hakkas liiga tegema ja peremehe lahkel juhatusel kebisime oma tubadesse puhkama.
Ma vist ei öelnud, et ega siin ahje ei ole? Aga pole hullu, teisele korrusele paiknevatesse külalistetubadesse lastakse sooja altkorruselt läbi laeluugi, lisaks huugavad elektrikehad. Paar tundi päevaund jahedavõitu toas – sammmmumeie, kui kosutav see võib olla.
Enne pimenemist – mis siin juhtub umbes kell 18.00, läksime kohalikku poodi. Eesmärk väga lihtne – õhtusöögi juurde mõned õlled osta. Mitte et Merabi tshatsha halb oleks – ei sugugi mitte – täiesti värvitu, minimaalse lõhna ja brändiliku maitsega. Aga no ei ole kange napsiga harjunud, no ei ole.
„Shopping-tour“ osutus värvikaks nagu kõik muugi. Peatuspaigast mõnekümne meetri kaugusel olev peatänav on ka täis pisikesi poekesi. Ma ei pea silmas neid päris tillukesi putkakesi, mis pea iga suure tee äärse maja esist kaunistavad – need avatakse põhiliselt suviti. Praegu oli avatud päris mitmeid poekesi ning oh minusuguse õllesõbra rõõmu – pea igaühe ees säras ka kohaliku õlletehase reklaamid.
Paraku oli minu rõõm pisut enneaegne. Poed ise nägid välja rääbakavõitu, üpriski alaköetud ja kehvalt valgustatud. Toiduletid meid loomulikult ei huvitanud – ükskõik mille kaasaostmine oleks tähendanud perenaise solvamist. Alkoholilett oli ühes poes pikem kui teises, kuid meid-huvitavat ehk siis õlut leidus minimaalselt. Õnnestus siiski leida siinse parima õlletehase Kazbegi eksportõlut efektses rohelises metallpudelis ja sama ka klaastaaras ning teist, Nakhatari-nimelist suures plasttaaras. Eliitõlu vastavalt 2,5 lari ja tavavariant 1,5 lari pooleliitrise pudeli eest. Ja täiesti hea ... no ehk pisut liiga mahe, humalat jääb väheks, aga see on juba maitse asi.
Õhtusöögiks pani perenaine lauale midagi, mille nimi võiks olla juustukoogid ... võib öelda ka hatshapurid, kuigi neil olla veel mitu nime. Taignasse segatud värske juust olla õdede kätetöö – kelle õdede, see jäigi mulle segaseks. Kõrvale taas liudade viisi marineeritut ja värsket, valget soolast juustu ja kodust saia.. Tilkhaaval tuli kummutada ka tshatsha-pitsi, mida Merabi järjekindlalt täitis, kurtes, kui halvasti me joome J
Ahjahh – perenaine pani küll toidu lauale, aga ega siis tema laua taha istunud. Naine ja lapsed istusid viisakalt diivanil, kuulates poole kõrvaga, mida meie räägime ning teise poolega kiigates telekat, kus vaheldumisi globaal-universaalsete reklaamide ja seepidega tuli ka ohtralt poliitikauudiseid.
Pean ütlema, et ma ei mäletagi, millal meie telekas nii palju poliitikat oleks olnud. Mõistetav muidugi ka – käib siin ju presidendikampaania. Peremehe abiga saime ülevaate meiegi. Kuna hetkel on veel eetris vaid riiklikud telekanalid – opositsiooniline Imedi kanal on ju suletud – siis üllatas, kui palju oli telepildis praeguse presidendi vastaseid. Tõsi küll, kui viimaseid näidati tänavail käratsejatena, siis presidenti serveeriti minut hiljem palju mitmekesisemas soustis ... kord kirikus koos patriarhi pildiga, kord lapsega nö juhuslikus perekonnas jne.
Telemeediast – Imedi lubatavat kohe-kohe tagasi, siis võib riikliku telepildi vaadatavus väheneda kordades. Uurisime ka venekeelse telepildi kohta. Olla olemas vastav pooltund viimaste uudiste kohta. Vene keel on siiani kõige toimivam ühiskeel, ehkki noorem rahvas õpib usinalt inglist. See muuseas olla omamoodi probleemiks Kaukaasia ühisasja ajamisel (juhul kui selline olemas peaks olema) – nimelt on Armeenia ja Azeri noorte jaoks vene keel siiani peamine, kui mitte ainus võõrkeel, samas Gruusia noortel olla oma inglise keelega keeruline eakaaslastega haakuda.
Muuhulgas pakkus peremees välja kõige tõenäolisemate presidendikandidaatide nimed, Levan Katshashiladze, Shalva Natellashvili, Daviv Gankalidze. Esimest pidas ta kõige võimalikumaks läbiminejaks, kuna selle taha olla koondunud paljud opositsioonilised pisiparteid. Muidugi juhul – ja seda rõhutas ta korduvalt – kui valimised saavad olema ausad.
Eksootilisevõitu kõrvalepõikeks – samal õhtul sündis pererahva ainsal seal põrsad. Kui meie vaatamas käisime, oli külili röhkiva emise kõrval seitse kinnisilmset roosat jõmpsikat tissi otsast, õhtu jooksul tuli neid veel juurde, kokku sai vist üheksa.
06.12
Hommiksöögiks pakuti hinkalisid. Need üle-elusuurused pelmeenid maitsevad iga kord erinevalt – sõltub täpselt sellest, mis perenaisele seekord kätte juhtub. Seekord oli loomaliha küüslaugu ja
köömnetega – lihtsalt väga head!Gruusia kombe kohaselt ei tooda mitte igaühele ette tema ports, vaid ebainimlik kuhi põhitoitu laua keskele, ümberringi igat sorti lisandeid. Merabi sõnul tuleb seni, kuni hinkalidest veel auru tõuseb, soovida osasaamist lahkunuile. Paar tiiru tshatsha-topsiga hinkalide kohal, tilgake peale nõristada ja komme on täidetud.
Hinkalide söömise rituaal väärib omaette kirjeldamist. Tulikuum hinkali tuleb liualt omad taldrikule sikutada – ärge kasutage selleks kahvlit – ja niipea kui sõrmed vähegi kannatavad, suu juurde tõsta – ja ka selleks ärge kasutage kahvlit, vaid ikka oma sõrmi! Enamasti on hinkalidel küljes selleks mugav „saba“, millest kinni hoida ja mida kunagi ära ei sööda, vaid taldrikule jäetakse. Esimese hammustusega olge äärmiselt ettevaatlik ... kuna hinkalisid keedetakse, siis on taignakotike täis imehead, ent kuuma puljongit. Esimese asjana tulebki proovida kuidagi seda puljongit pisut vähemaks luristada, seejärel juba amps-haaval haugata ümbristainast koos lihaollusega. Kohalikud suudavad asja täpselt ajastada, nii et iga ampsu juurde jagub ka lonksuke leent – nii et tegu on kui taignast supikausikesega, kus puljongi see hulbib pirakas lihapall.
Tugev hommikusöök ja paar pitsi tshatshat ei muuda meie järgmist ülesannet lihtsamaks. Nimelt palusime end viia kohaliku peamise vaatamisväärsuse – Gergeti Samiba juurde. Ehk siis Püha Kolmainsuse kiriku juurde, mis paikneb 2200 m kõrgusel. Asula ise, kus meie oleme, jääb umbes kilomeetrijagu allapoole.
Loomulikult pole meil plaaniski jalgsi minna – see vajaks kas väga palju aega või siis väga head ettevalmistust. Merabi kutsel saabub Timur – üks paljudest Niva-omanikest. See nõuka-aegne neljarattaveoline ja kõrge istumisega kaheukseline kipakas auto näikse siin olevat enamlevinud. Ega tõesti, muud oma-aegsed sõiduvahendid jätaks nendel teedel ilmselgelt hätta.
Mööda järsku mäekülge tihedalt heegeldav serpentiin pakub küll imelisi vaateid, aga ka omajagu
kõhedust. Kohati katab kitsukest teeriba päikese käes külmunud lumesulamisvesi, kohati allpudisenud kivi“klibu“, mille seas leidub ka inimpea-suuruseid kamakaid.Ehkki oli juba ette teada, et päris kiriku juurde ei saa ühegi vahendiga ja viimased paarkümmend meetrit tuleb minna jalgsi, muudab lumi olukorda. Viimasest paarikümnest meetrist saab viimased paar kilomeetrit. Ja millist kilomeetrit – ülesmäge ja kohati läbi poolemeetrise lume!
Minu igapäevane teekond tööle on Tartus umbes sama pikk ja kah „ülesmäge“, aga jutumärgid on siinkohal enam kui kohased. Ei oska ju peast määrata seda va kaldenurka, aga vist nii umbes 10% on pidevalt. Ausalt öeldes on see minusuguse ülekaalulise kontoriroti jaoks üsnagi kurnav, autosse ununenud veepudel ei tee asja kergemaks - suus paksuks minevat sülge tuleb lihtsalt klomphaaval välja sülitada.
Aga tulemus on seda väärt! Alt vaadates tikutopsina näiv kirik on lähemalt vaadates üsnagi kogukas ja oma rohmakavõitu ilus omamoodi majesteetlik. Välismüüril hoiatab ingliskeelne silt kirikus pildistamise eest, mehed tohivad siseneda ainult pikkades pükstes ja naised kleitides, samas lubas silt lahkelt varustada naisolevusi nendesamade kleitidega. Tõepoolest, mõni samm eemal oli lauakese peal, kivi raskuseks pandud, mingi hõlst, mille juures silt – kleidid. Kirikus sees rippus nööril ka ridamisi pearätikuid naisterahvastele.Õnneks oli ka rautatud uks lahti ning sees luges noor munk oma palveid. Olles tükk aega
vaimustunult silmitsenud pühakoja lakooniliselt võluvat interjööri, sain saatja-autojuhi vahendusel loa siiski ka ühe pildi teha. Noorukese munga palvepominat ei seganud minu fotoklõps kuigivõrd, küll aga hakkas talaarikandja käsi hoogsalt riste ette laduma Toomase käest korjanduskarpi kõlisevate müntide peale.Ühtlasi sain teada, et XIV saj pärit kirik hakkas taas tööle mitte kohe peale nõuka-ajalõppu, vaid alles nii 5-6 aastat tagasi, toimides ühtlasi kloostrina. Omal ajal täitnud mungad ühtlasi ka kohtuniku rolli. Nüüd aga mõningase üllatusena ilutseb mungakloostri poole katusel päikesepatarei. O tempora, o mores.
Muuseas, hiljem all Merabi käest pärides külastatavuse ja munkade elatusallikate kohta, selgus, et ülal käib usinalt umbes pool siinsetest elanikest ja sellest suuresti noored. Ka tema enda kolm last ning naine olla nende hulgas ning kerge kõrvalmärkusena poetas Merabi, et Dodo pidavat tassima sinna üles kõike, kui läheb – eelkõige ikkagi söögipoolisest.
Allatee kirikust oli – oh üllatust – kordselt kergem ... kuidas ikkagi kõik on suhteline;)
Juba mugavana näiv Niva vedas reisiseltskonna nüüd mäest alla ja Gruusia-Vene piiri poole. Piki Tereki jõge kulgev iidne Suur Gruusia Sõjatee on eri aegadel paiknenud kord ühel, kord teisel kaldal, kord kõrgemal, siis madalamal.
Taolise heitlikkuse põhjus sai enam kui selgeks suhteliselt hiljutiste sündmuste valguses. Ühes
kohas oli mõni aasta tagasi allasadanud mäekülg alla kiskunud kaljuseina küljes ripnenud teejupi, teises vaid pool aastat tagasi vihmavee-tulvaga liikuma läinud laviin olematusse pühkinud pikema lõigu. Mõnigi kord oli ilmselt lihtsam rajada sild ja viia tee teisele kalale või teisele kõrgusele kui et mässata vana taastamisega.Mõistetavaks sai ka reisikirjadest loetud-kuuldud jutt mägede tuhandetest nägudest. Eemaltvaadates võib tõesti jääda mulje, et mägi on mägi on mägi, kuid mida lähemale, seda mängulisemana näed looduse kätetööd. Kohati kurrutuvad tumehalli kiltkivi kihid pea vertikaalselt üles, teisal paitab silma päikese käes soojana näiv roosa graniit jne. Iga kümne sammu tagant pakuvad mäed sulle uut vaadet ja uut põhjust ahhetades seisma jääda.
Eriti muljetavaldavana, et mitte öelda hirmuäratavana mõjusid kaljumassiivide vahele litsutud moreenipaljandid. Nagu ebaühtlases rannaliivas leidus ka siin nii suuremaid kui väiksemaid kivikesi. Ainult et kui väiksemad neist olidki tolmpeened liivaterad, siis suuremad „kivikesed“ meenutasid mõõtmetelt vähemalt väiksemat koolimaja ... või mine sa tea ... mõõtma ronima ei kipu noid ilmselt keegi ... vähemalt mitte enne, kui nad järjekordse varingu käigus alla ei mürise.
Mida edasi, seda kitsamaks kiskus kuru. Gruusia-Vene piiripunkt paiknes kohas, mis vabalt võistles „Sõrmuste isanda“ dramaatilis-efektsemate stseenidega. Kitsa, pea püstloodsete seintega gigantse kaljulõhe sisse võiks vabalt kujutada nii Mordori väravaid kui Valguse Kuningriigi iidseid kivivalvureid – muistsete kuningate kujusid.Siinkandis ainsa Venemaale viiva kitsuse suuet valvas kunagi Gruusia kuulsaima kuninganna Tamara kindlus – all orupõhjas seisavad siiani mõned tornijäänukid ja pisut kõrgemal suurema kindlustuse vare. Kindluse all, hetkel madalaveelise jõe kaldal tumendasid mingid avaused – nende ja kaljuse raiutud tunnelite kaudu olla kindlusekaitsjad ammutanud vett. Põhjast tungivate vaenlastega pidid grusiinid arvestama kogu aeg – nii viis Tamara kindlusest algav kivitornide ahelik – nende tipus ründe korral süüdatud tulesignaalide jada viis sõjateate poole tunniga pealinnani.
Autojuht pajatas ka sellest, et samas olla kinni peetud pealetungivad punased. Kogu kitsust olla katnud kolm kuulipildujapesa ... oli see nii või mitte, aga äärmiselt usutavalt mõjus story igatahes.
Oli nüüd põhjuseks paiga dramaatiline ilu või midagi muud, aga piiri suletuse tõttu „tee lõppu“ ehitatakse nii kirikut kui hotelli ... üsna veider kontsept, kas pole?
Piirivalvepunktis, mis jäi teesulust nii umbes paarisaja meetri kaugusele, kõmatas üsna samal hetkel, kui ma oma fotika sinnapoole suunasin, automaadilask. Kas see oli üldse kuidagi meie liikumistega kooskõlas, ei oska öelda, kuid meeleolukas seegi, kas pole?
Piiri lähistel seisis tühjalt traataiaga ümbritsetult putkade kogum – kunagine tollipunkt, selle juurde kuuluvad laod, soojakud jne. Autojuht näitas kurva uhkusega ühte putkat, mille küljes gruusiakeelne silt. See olla olnud tema venna hinkaliputka ... oleks see töötanud, saanuks meid kostitada, ohkas mees.
Järgmisena siirdusime Timuri soovitusel vaatama üht koske. Õigemini seda, mis kosest talvel
näha – umbes pool paarikümnemeetrisest veejoast kadus auravatesse jääkuhilatesse. Kohinat ja mühinat täis üha kitamaks muutuvasse kaljulõhesse tuli ukerdada mägikitse kombel mööda olematut rada, seda ülesannet ei muutnu kergemaks jalgealuseid kive kattev lumekiht. Kuid taas – kogu teekond pakkus nii suurepäraseid vaateid, et nurisemine ei tulnud pähegi.Kose läheduses väikesel välul paiknes kunagise noortelaagri ase. Kobar vagun-elamuid, milles siiani naridel madratsid ja paremaid aegu meenutav elektripost, mis juba ammu juhtmed kaotanud.
Autojuhi jutu järgi peatusid siin igal suvel ekspeditsioonidel käivad tudengid – ju siis geograafiaüliõpilased. Ilmselt kuulus nende hulka ka eestlasi, sest kellegi käed olid mäenõlvadel kasvavate koduste kadakate alla ladunud veelgi kodusemad kivimüürid. Tõsi küll, pae asemel kasutasid tundmatud meistrimehed siin kiltkivi, kuid pooleldi lume alla mattununa tekitas küll mõnusa jõulu-postkaardi efekti.Timur, kes noorest peast siinsamas mägedes lambaid karjatas, vähemalt väitis, et kohalik rahvas säherdusi piirdetarasid ise ei kasuta – vähemalt mitte keset mägesid. Muuseas pajatas ta, et toona ehk siis nõukaajal oligi Kazbeki kandi põhiline tegevusala olnud lambakasvatus. Et kogu piirkond olla üles ehitatud nö „villa peal“. Ainuüksi tema käe all rändas aastas Kaspia juurde kuni tuhande-pealine kari. Suvel nosisid nood sealsamas Kazbegi nõlvadel, talveks rännati aga kaspia-äärsetele karjamaadele ning sealne soolakas rohi olnud villakandjatele eriti meelepärane. Karjasele tasusid taolised retked samuti vägagi ära, kuna kõik tee peal sündinud uted võis ta maha müüa – tagasi pidi ju jõudma täpselt sama arv lambaid, mis teele läks.
Vastuseks küsimusele, et miks nad seda siis enam ei tee, andis kunagine karjus, nüüd juhuslikest vedudest elatuv autojuht kaks põhjust. Esiteks – needsamad talvised karjamaad. Koha pealt pole lihtsalt võtta piisavalt sobilikke rohumaid, kus karja ületalve hoida. Teiseks – omaaegne lambakasvatus põhines ikkagi vene turul – põhiliselt läks kogu liha ja vill Vladikavkazi. Nüüd on aga tee suletud, liiklust pole ning kohalikud kannatavad selle all väga.
Tagasi Merabi juurde jõudnuna, pidasime maha oma esimese kauplemise. Timur ootas retke eest tasuks 100 lari – 50 kiriku juurde ja teist 50 piirile sõidutamise eest. Meie meelest oleks see umbes 4-tunnise retke eest ja kohaliku hinnataseme juures ilmselgelt ülemaksmine ning esimese hooga näitasin autojuhile oma rahakotti, kus oli 61 lari. Mehe nägu vajus ikka väga pänni, kuid kohe, kui Toomas ütles, et ta võib pisut lisada, rehmas ta käega, et andke siis 80. Minu laridele pisut Toomase USA dollareid otsa ja lahkusimegi taas särava naeratuse saatel.
Mägimatkast puhanuna ja pesnuna tegime tiirukese asula auklikel, ent vaatamisväärsetel tänavatel. Talvisel pärastlõunal olid tänavad suhtelised inimtühjad, vaid siin-seal ajasid majade ees juttu kohalikud taadid. Majade üldmulje oli sama heitlik kui teekategi – vanemate ja väsinumate hulgas ka üpris tihedalt uusi ja suisa ehitusjärgus olevaid ... viimased olla enamasti pealinlaste suvemajad. Tunduvalt enam kui inimesi kohtas tänavail lehmi ja loomulikult tuli pidevalt jalge ette vaadata, et mitte komistada mõne külmunud „miini“ otsa.
Ülesmäge seisis tühjana nõuka-aegne kobakas maja, väidetavalt nomenklatuurne puhkekodu.
Nõuka-aegseid, tühjade akendega hooneid leidus mujalgi – toonase ehituskunsti mälestusmärgina ka köisraudtee platvorm. Selle tühjaksveetud torni platvorm pakkus head, ent kõikuvat jalgealust ümbruse pildistamiseks. Kui tornist alla tulime, selgus õõtsumise ehmatav põhjus – nimelt puudus just selle nurga all, kus ma seisin, tugisammas.Üks paremas korras olevaid hooneid oli linnavalitsus – hele krohv katmas kaarvõlvidega sammastikku. Kuid nii see kui ka muud administratiivhooned nägid välja kui siilid – akendest turritamas plekkahjude korstnad ... hoonete ehitamise aegu polnud arvestatud soojamajanduse ülesütlemisega. Kohaliku politseijaoskonna üks tiib oli aga ilmselt üldse asustamata – katkised aknad ja lagunevad seinad jätsid riigivõimu kehastusest üpris veidra mulje.
Veelgi veidrama, et mitte öelda masendavama mulje jättis kohalik prügimajandus. Kõik
kupatatakse otse asulat läbiva mägijõe maalilisse orgu. Kahtlustan, et samasse suubus ka otseteed kanalisatsioon – nii mõneski kohas paistis muidu mäsleva jõe kaldail reetlikke tumedaid laike. Kui muude olmejäätmetega saab loodus ehk hakkama, siis kõigi müügipunktide lähikonnas jõeorus ladestuvad plasttaara virnad olid lihtsalt kohutavad. See, et grusiinide tulised lootused saada euroliitu ja nende endi elukombed kuidagi kokku ei sobi, ei paista veel kedagi morjendavat.Tagasi Merabi juures tuli taas lauda istuda. Kohalik rahvas niimoodi sööbki – kella 10 paiku pikk ja põhjalik hommikusöök ning 5-6 paiku algab õhtusöök, veelgi pikem ja põhjalikum. Laual auras hautatud loomaliha, praekala ja loomulikult kogu valik hoidistest. Seekord palusime peremehel pakkuda veini – et pisutki hoida end tshatsha eest. Noor, veel hägune, mõne kuu vanune valge vein oli kindlasti kohaliku maitse jaoks hea ... aga mina pole veinisõber. Samal ajal kui Toomas püüdis üha klaase täitva peremehega sammu pidada, palusin mina peale paari toosti luba endale õlu avada.
Seekord jäi meie jaoks õhtu naelaks üks telereklaam. Poliitikauudiste vahele ilmus järgmine klipp. Kahheetia, viinamarjaistandus, kuivetunud vanamees hoolitsemas juba küpsete kobaratega viinapuude eest. Korraga – rahe ... viinamarjakasvatajate suurim hirm. Vanamees haarab seljast särgi ja heitunult palja ülakerega väätide vahel ringi tuisates ja hädaldades üritab särgiräbalaga oma hoolealuseid kaitsta. Loomulikult asjata. Vanamees pöörab ahastava näo taeva poole ja hüüab midagi. Korraga ilmub paljude jalgade müdinal kaadrisse noortesalk, kes pea kohal midagi kannavad. Kaamera liigub kaugemale – neil on käes tohutu suur katteriie, mis tõmmatakse noorte tugevate kätega üle kogu istanduse. Kaamera kaugeneb veelgi – ja see on NATO lipp!
Noh, Eesti reklaamimehed – teete järgi?!? J
Ainuke detail, mis jäi otsesõnu lahti seletamata – kes või mis on rahe? Vihjeks – rahe ja külmad ilmad tulevad siiamaale ikka põhjast, mitte idast ;)
07.12.
Lootus pildistada varahommikul tõusva päikese kiirtes kuldseks muutuvat Kazbeki mäetippu luhtus. Eelmisel päeval üle mägede roomavad pilved olid kohale jõudnud. Enne päikesetõusu tibas vihma, mis aga aja möödudes muutus üha paksemaks ja märjemaks lumesajuks.
Minu murelikule küsimusele – et ega see lumi nüüd meid vangi ei jäta – vastas Merabi rahulikult, et vaevalt. Istugu aga kallid külalised lauda ja söögu kõht enne ärasõitu kõvasti täis. Et seal Tbilisis pakutakse ju kes teab mida, aga tema laual on ikka ehtne toit.
Hommikusöögiks tuli meie jaoks pisut ootamatu kooslus. Mahlased ja maitsvad loomalihakotletid, mida pakuti samalt vaagnalt koos üsna maitsetute ja klimpis nuudlitega, kõrval vähemal liuakesel aga toodi tagasihoidlik kuhjake praekartuleid. Seda, et lauale pandi veel kõik muu, mis kodus leidus, ei pea ma vist enam kordama. Nagu vist ka seda, et enne toidu serveerimist pandi lauale karahvin ja pitsid ning hoolas peremees ei väsinud täitmast klaase tshatsaga.
Kuidagi ebaveenev tundus juba see jutt, et ega ta ise muidu seda ei joo, aga teeb kõike ikka lugupetud külaliste pärast. Kuigi jah, nii kinnitasid ka teised võõramaalased, et kui külalised majas, pidavat grusiin vajadusel kasvõi võlgu võtma, aga külalise laud peab olema kaetud ja pidu peab olema. Kurvastusega mõtlen, et kui massiturism ka sinnakanti jõuab, peavad kohalikud ka oma külalislahkuse-tavadesse muudatusi sisse viima ... lihtsalt omaenda tervise huvidesJ
Napsi ja sööki sai alla loputada mõnusa astelpaju-joogiga, mis väärib mainimist kasvõi seetõttu, et sealkandis kasvab astelpaju metsikute padrikutena nagu meil lepavõsa.
Kuniks me sõime, pidas perenaine mitmeid telefonikõnesid. Selgus, et kuru kahelt poolt sulgevad blokk-postid on küll suletud, aga kohe-kohe peaks tulema lumekoristustehnika ja buss saab ikka läbi. Meie lohutuseks tõlkis Merabi, et perenaine olla muuhulgas ka helistanud mingile konduktorile, et meile parimad kohad kinni panna. Ausalt öeldes jäi minul küll mulje, et peremees mitte ei tõlkinud oma kaasa juttu, vaid pajatas meile seda, mida tema sobilikuks pidas. Õige mitmel muulgi puhul pidime veenduma, et üks normaalne grusiin ... ei, ega ta ei valeta ... ta lihtsalt ilustab oma juttu ... no mõnikord lihtsalt ülemäära.
Enne püstitõusmist maksime Merabile majutuse eest kokkulepitud summa – 100 dollarit. 2 inimese kahe ööbimise ja kurguni täis toitmise eest näis see niigi imeodav, et otsustasin üldse mitte kaubelda.
Lahkumiskingiks Kännu Kukk ja teele me läksime.
Platsil seisis üsnagi viimse piirini täis marsa ja mõned Nivad. Enne veel, kui poole väljakunigi jõudsime, andis üks Nivadest gaasi ja tolle juht üritas meile selgeks teha, et tee on kinni. Buss läbi ei lähe, tema aga ikka saab. Jõudsime siiski bussini, mille juht teatas, et kohe läheb sõiduks. Kolmandaks hakkas sõiduvõimalustest rääkima seesama Timur, meie eilne giid-autojuht.
Otsustasime siiski riskida pisibussi kasuks, mille üle tolle juht silmnähtavalt rõõmustas. Ei, mitte täiendava piletiraha pärast, vaid mida rohkem inimesi bussis, seda raskem see on ja seda paremini istub teel. Erilise panuse meie teelpüsimisse andsin ilmselt mina J
Ford Transit ei ole ilmselgelt mõeldud 17 inimese veoks. Eriti veel juhul, kui koormaks on ka reisijate pagas ning hulk mingeid kotte, kaste ja mannerguid. Pressisime end tagumisele istmele, seal juba viibivate kaasreisijate ilmseks meelehärmiks. Kuid nüüd võis sõit ka alata. Ja oh imet, algaski, ainult 10 minutit peale õiget aega.
Tihedas tuisus roomas buss kuni esimese teesuluni. Kinnise tõkkepuu ümber toimus äge vaielus bussijuhi ja miilitsa vahel – või vähemalt sellisena tundub see võõrale. Kõrgendatud hääl, kiirelt lendavad sõnad ja tõstetud käed pole siin enamasti midagi muud kui sõbralik vestlus. Midagi sellist, mida eestlane väljendaks ehk õlalepatsutamisega ja ebamäärase pobinaga stiilis: „ah, mis sa jamad“.Sohver tõmbas bussi tagumistele ratastele ketid peale ja jäime ootama. Bussis kiskus asi talumatult lämbeks ja kuidagimoodi üle pakkide ning läbi inimeste pressisin end välja. Tihedas ja tigedas tuisus tammusin ligi tund aega bussi taga tuulevarjus. Niipea kui nina välja pistsin, torkisid nägu tuhanded pisikesed pooleldi märjad, pooleldi jäised lumekuulikesed. Justnimelt kuulikesed, mitte helbed – allasadavat kraami võis lumeks nimetada vaid tinglikult. Ainsaks meelelahutuseks oli ringinuuskiv koer, läbi lume sibav valge nirgitaoline olevus ja bussist seest kostev lärm. Tõesõna, ajuti jäi väljas seistes mulje, et kogu buss on omavahel tülli pööranud ja kohe läheb kakluseks. Enamasti lõppes aga see järjekordse naerupuhanguga, puhuti aga suutis isegi see jutuhimuline seltskond mõne minuti pausi pidada.
Pikale ootamisele tuli kiirustav lõpp. Miilitsaputkasse varjunud sohver ja paar reisijat tormasid välja ja jooksu pealt andsid käega märku, et kohe läheme. Millest see kiirustamine, jäi selgusetuks, Toomas oletas, et ehk püüame haakida end mõne lumekoristaja sappa.
Läbi hingeaurust uduste klaaside polnud enam mingit vaadet – kõik näis ümberringi ühtlaselt valge. Mingil hetkel oli vaid näha, et meile tuli vastu mõni lumerootor. Seekord polnud juttugi kaunistest vaadetest ega tunnetatult ohtlikest kurvidest. Tihkes valges sajus jõudsime mägedest alla ... kus poleks nagu kunagi mingit talve olnudki – kõik oli sügisetoonides ja vaid kergelt niiske.
See, kuidas kohalikud aru said, millal riste ette lüüa, jäi minule arusaamatuks. Et nad ei tee seda mitte hirmust koos bussiga kuristikku sõita, selle sain selgeks juba esimese sõidu ajal. Lihtsalt kogu Gruusia on täis pikitud kui mitte kirikuid, siis pisemaid kabelikesi või lihtsalt ristimärke kivikuhelike otsas – ja vastavalt usulisele innukusele või unisusele vehkis ristimärke nendest möödudes ette kas kogu bussiseltskond või ainult osa sellest. Muuseas, teeäärsed ristimärgid olla ka puht-funktsionaalse eesmärgiga. Nende ääres saavat teelised oma palveid lugeda või vajadusel keha kinnitada ... eriti juhul, kui selleks on tarvilik mõni kaasasolev elusloom eelnevalt loojakarja saata.
Tagasi Tbilisis, viis takso meid majutuskohta – tundub et Tbilisis saab 6-8 lari eest praktiliselt igasse otsa ... tuleb ainult eelnevalt hinnas kokku leppida. Sohver osutus jutukaks – oh üllatust – ning viis jutu koheselt poliitikale – taas oh üllatust, kas pole? Tema meelest oleks õigeim inimene Natellashvili, kes on võimeline asju nägema ka lihtsa inimese perspektiivist. Ka see kodanik ei uskunud ausatesse valimistesse, kinnitades, et mäsuks läheb sel juhul igatahes. Tõsi küll, mees möönis, et ega Saakashvilil polekski õnnestunud Shevardnadzest jäetud saasta nii kiirelt ära koristada, kuid kinnitas, et Misha (nagu kõik siin kutsuvad praegust riigipead) on läinud üle piiri. Algselt temasse usuti, et noor mees, kes lubas õiglust ... aga nüüd on osutunud samasuguseks nagu eelmisedki.
Et mitte lasta poolt päeva ja juba kahanevat valgust raisku minna, läksime vaatama uut peakirikut. Metroopilet maksab 40 tetrit ... tunnistan, et vaatasin selle nimetuse hiljem võrgust järgi ... kohapeal nimetavad kõik seda väiksemat ühikut kopikaks, ehkki larisid vähemalt minu kuuldes rubladeks küll keegi ei sõimanud J.
Tbilisi metroo näib üsna eksimiskindel – üks pikk nn punane liin ja teine lühike haruliin. Samas teeb oma asukoha või tulevaste peatuste määramise üsna keeruliseks enamiku siltide märgistamine vaid gruusia-keelsete kirjetega. Tõsi küll, kesklinna olulisemad peatusenimed on dubleeritud ka ladina tähestikus ja väga pikka möödasõitmis-võimalust ei esine nii ehk teisiti.
Muidu nägi metroo välja üsna kena ja kasitud ... kui välja arvata kerjused. Almusepalujate hulgas leidus nii otseseid invaliide kui lihtsalt ikooniga tukkuvaid vanamehi või vaikselt pobisevaid mutikesi. Õnnestus kohata isegi vagunist vagunisse käivat poisikest, kes peale uste sulgemist heledahäälselt paar laulurida leelotas ja siis topsikusse münte korjas. Kerjustele antakse siinkandis üsna heldelt ... see tähendab, et mündikõlistajaid on suhteliselt palju ja arvestades rahakurssi, teenivad käeväristajad ilmselt suhteliselt hästi.
Kiriku-väravates kipuvad nood kodanikud õige pealetikkuvad olema, kirikus sees ja kohati tänavalgi sikutavad sind tasakesi varrukast erinevas räpasuseastmes jõmpsikad. Kõige targem on mitte välja teha, isegi mitte eitamiseks otsa vaadata – nii loobuvad nad kontakti otsimisest õige pea. Võite mind pidada kalgiks inimeseks, kuid lihtsalt kerjustele ei anna ma põhimõtteliselt midagi. Tean, et absoluutne enamik neist on „katuse all“, seega toetaksin sel moel kriminaale. Olen nõus poetama midagi kiriku korjanduskarpi või veelgi meelsamini näiteks tänavamuusiku kohvrisse, kuid mitte lihtsalt haleda näo tegijale.
Kirikuid kohtab Tbilisis igal sammul. Ausalt öeldes imestan, kuidas saab sealkandis liikuda tõsiusklik inimene – mõnikord võid sa komistada järjekordse pühakoja otsa lausa igas kvartalis ... ristimärkide ettetagumisega võib niimoodi käe ära nikastada. Osad vanemad kirikud mõranevad ja näevad muidu väsinud välja, teisi remonditakse, hulgakaupa ehitatakse juurde uusi.
Uus Püha Kolmainsuse kirik jättis tõeliselt pompöösse mulje. Ümberringi käis veel kibe ehitus –
rajati piirdeid ja pisemaid kabeleid, kuid peahoone ise mõjus oma heledast liivakivist üle linna kõrguvas suuruses aukartust äratavalt. Kui siseneda peaväravast, siis saavutatakse see nii tüüpiline ja taotluslik sakraal-arhitektuuri efekt – sina kui pisike putukas ja jumalakoda kui taevase hiilguse ja võimsuse kehastus domineerimas sinu ja kõiksuse üle.Sisemine vaatepilt polnud karvavõrdki kehvem välisest, ehk isegi veelgi võimsam. Läikivad põrandad ja kõrgusse kaduvad massiivsed sambad ainult suurendavad illusiooni kiriku lõpmatust suurusest. Ülihästi korraldatud võimenduse tõttu kuuled igas nurgas tasast, ent pidevat palvejoru ... gruusiapäraselt võrratus mitmehäälses meeskooris.
Ehkki põhikorrusest madalam, jätab kustumatu mulje ka nö keldrikorrus. Veelgi heledamad ja läikivamad pinnad võimendavad mahukuse optilist illusiooni ... alumiste ruumide kõrgusest annab ehk aimu asjaolu, et tagasi põhikorrusele ronimiseks peab ületama 84 väsitavat trepiastet. Pisukese lisadetailina sööbis meelde üsna inimtühja saali sissepääsu juures hoogsat põlvililaskumist harjutav altaripoiss.
Kiriku eesõues õitsevad vaatamata detsembrikuule ikka roosipõõsad ja tiigis hulbivad luiged.
Võimsatest väravatest (mille ühes tornis klõbistab munk ennastunustavalt mobiilisõnumit) välja astudes rabab uue jõuga ümbritsev viletsus. Pildiallkiri võiks kõlada „rist ja viletsus“. Ühel pool teed toretsev kirik ... mille ehitamisele kulunud miljoneid ei julge oletadagi, teisel pool aga kööbakad ja kohati lagunenud majad ... nendevaheline tee aukus ja porine.Kuigi kõikvõimalike reisikirjade kulunuim väljend on „kontrastide linn“, siis sobib see ka Tbilisi kohta. Aeg-ajalt jääb mulje suisa sõjapurustustest (ehkki sõda pole siin ju olnud), teisal näed aga kenaks kõpitsetuid ja ka tuliuusi ehitisi. Silma torkasid just kehvamates hoonetes paikevad kasiinod. Muidu rääbakas fassaadis eristub värvitud-hooldatud jupike ning ukse ees seisab midagi parkimis-automaadi sarnast – tegelikkuses lihtsalt mehekõrgune, kitsas ja vilkuv mänguautomaat.
Kõmpides üle silla kesklinna poole, satume vaid jalakäijatele mõeldud mõnetänavalisse nooblite kohvikute ja poodide alasse. Kuna olen alati lugu pidanud Gruusia dzhässist, astume sisse ühte sellisesse – kohvikusse nimega Kala. Eestikõlane nimi tähistab siiski linna kohal kõrguvat kindlust, mida siin-seal kasutatakse turistidele mõeldud all-linnaski. Pean tunnistama, et ei mallanud siiski õhtul algavat esinemist ära oodata. Liiga steriilne ja universaalne oli too kohvikuke, kus kohalikku õlutki pakuti vaid viimases järjekorras. Eks oma osa mängis hinnakirigi – suupisted jäid 5-10 lari vahemikku ning toidud 15-20 kanti. Kohalikus hinnaskaalas, kus kõikvõimalikud teenused on imeodavad, näisid taolised hinnad ülepingutatuna.
Kõikvõimalike kõrgepostamentsete kuningakujude vahele mõjus mõnusa vahepalana inimsuurune pronksmees, kes istus keset tänavat kivipaku otsas. Juuresolev silt kinnitas, et tegu on 7 saj e.m.a pärit kuju koopiaga ning kujutatav on tamada (eestipäraselt ligikaudu laua- ehk õhtujuht) ... kuna rõõmsailmelisel mehikesel on käes joogisarv, siis pole ka põhjust väidetus kahelda J
Liikudes peaväljaku poole jääb teele lõputult pisemaid ja suuremaid poode ja kohvikuid, muuhulgas ka internetipunkte. Üks asi, mis pisut veider näis, olid mitmed ikoonipoed. Mitte iga kiriku juurde kuuluvad vastavad letid, vaid omaette kauplused, mis kõrvalpaiknevatest pagaritöökodadest ja pisipoodidest eristusid suurte ja heledate ruumide poolest. Tüüpiline pisipoeke Tbilisis on kütmata ja alavalgustatud – kokkuhoiu värk – kuid need usutarvete omad näisid tõelise külluste saarekestena.
Peaväljak ise eristub ülejäänud linnapildist veelgi rohkem kui sinna suunduvad suuremad
tänavadki seda teevad. Saabunud pimeduses hiilgab kõrguses kuldne Püha Jüri, postament kasvab välja purskkaevust – Misha kirg veemängude vastu on üldteada, kohati anekdootlikukski muutunud. Ümbritsevaid maju katab aastavahetuse-eelselt kohane värvide mäng, osad väljaku-äärsed säravad puud ongi kui hiigel-lambijalad ... kunstpuud, mille okstel säravad helesinised õied.Mõni samm linnavalitsuse hoonest tahapoole avastame ridamisi kohvikuid, millest ühes otsustame maanduda. Tavapäraste ja pooltühjade ruumikeste vahel torkab silma üks mõnus keldriasutus. Akendest paistavad äkkena täis tummised puulauad, mille taga sumisevad meestekambad mõnusalt aega veedavad. Esimesel katsel ei õnnestu sisse saadagi – vabu laudu lihtsalt pole! Ettekandja soovitab minna kõrvalasuvasse kohvikusse, ent me ei jäta jonni. Teeme tiiru ümber kvartali, et mõne aja pärast naasta.
Pimedus matab enamus tagahoovide ja põiktänavate inetusi ning tänavalaternate kuma muudab üldilme sumedalt-romantiliselt agullikuks. Teele jäävas pargis jääb silma midagi väga tuttavlikku – pronksivalatud suudlevad noored vihmavarju all. Tõsi küll, teostus pole nii õhuline kui koduses Tartus, kuid idee sarnasus tekitab küsimusi ... pole midagi teha, ülikooli-inimese sissekasvanud plagiaadi-pelgus ;)Ringiga tagasi, õnnestub meil tabada üks vabanenud laud. Olgu kõrvalepõikena öeldud, et ilmselt kohalik tava ei näe ette nö juurdeistumist. Ehkki hõivame kahekesi kuuese laua, kupatab ettekandja ukselt tagasi üha uusi ja uusi kohaotsijaid. Suisa kurvaks tegi üks hetk, kui keset saali jäid seisma kolm ilmselt pensionieas härrasmeest. Viipasin küll ettekandja ligi ja pakkusin, et meie lauas on kohti küll, ent vastus oli kategooriline – ei-ei. Nemad istuvad eraldi. Päris kahju – kodanikest õhkus väärikat intelligentsust, säherduste meestega oleks mõnuga juttu puhunud.
Koha spetsialiteet olid hinkaalid. Väidetavalt ei ole neid võimalik alla 20 korraga tellida, ent meile tehti mööndus – võtku me alustuseks ainult 15. AINULT! Iga hinkaal on peopesa-suurune ja normaaloludes söönuks ma taolisi ehk kolm. Ohtra õllega allaloputatult saime aga mõne tunniga sellest virnast jagu ning isegi kuidagimoodi enamikust muudest suupistetest nagu praetud ja küüslaugu-maitserohelise seguga üle puistatud kabatshokiviilud ja juust koos saia ja kastmega. Õhtu lõpuks lausus ettekandja tubli tunnustusega, et nii palju õlut tavaliselt kohalikud ei mahutavat ... ehkki meil oli see küll üsnagi mõõdukas kuus kannu ... no lihtsalt ei suutnud nii küllusliku sööma-aja kõrvale enamat. Ja arve 26 larit ... kahe peale!
Õhtu käigus sigines ka põgus vestlus kõrvallauas istuva vanema härraga, kes oma jutu järgi oli võimule lähedalseisev vabrikuomanik ... järgmiseks päevaks lubas ta meid kokku viia veelgi lähedamalseisvatega. Õnneks ei võtnud me seda kõike tõsiseltJ
Teise muljekilluna jäi silmi üks pisut enne sulgemist (mis toimub juba kell 10) sisseastunud ema tütrekesega. Tirtsu vanus võis olla vast nii 7-9, kuid kuidas ta sõi!!! Nagu ümberistuvad vanad mehed, uhas plika kõigepealt hinkalide peale paksult musta pipart (mida siin serveeriti mitte pisikestest topsikestest, vaid kogukatest sõelkorgiga pudelitest) ja kiirustamata keeras ta endale naha vahele 6-7 hinkali ... ehk siis samapalju, kui mina õhtu jooksul suutsin!
08.12
Hommikusöögiks pakuti Vadimi juures järjekindlalt keedetud viinereid, sinki, juustu ja iga toidu juure asendamatult kuuluvat laia ja lapikut saia. Ühe kohaliku väitel kuluvat tal neid päevas kolm tükki ... seda vaatepilti kinnitas möödaminnes nähtud pildike, kus uhkest dzhiibist hüppas tänavanurgal välja noor mees ja tassis lähimast putkast autosse kümmekond saia kui puuriida.
Sellest päevast täitsid suure osa kohaliku Eesti saatkonna korraldatud üritused, mis jäävad reisikirja formaadist väljapoole. Kirjeldan vaid niipalju, kui saime vabast ajast pisut linna mööda kolada.
Esiteks vaatasime üle kuulsad väävlisaunad ning nende kõrval oleva nn kirju e Pärsia sauna. Kellel
vähegi rohkem aega ja saunahuvi – soovitan kindlasti. Üldsauna hinda ei pannud tähele, aga numbrisauna tunnihinnad jäävad 30-120 lari vahele, sõltuvalt „numbri“ suurusest, mis jääb umbes kuuest kuni mitmekümneni. Endale jäi see asi omal nahal järgi proovimata.Seejärel ronisime botaanikaaeda kaema. Justnimelt ronisime, kuna 1-larise pileti lunastamise järel tuleb valmis olla tõsiseks turnimiseks. Tõsi küll, mitte mööda mäekülge, vaid treppe ja kaldteid, kuid see-eest on neid palju. Kogu vaeva tasub aga kuhjaga imeilusad vaated ning taimehuvilisel tohutus koguses avastamisrõõmu.
Seadsime endale eesmärgiks mitte läbi uurida kogu aeda (mis oleks võtnud ilmselt vähemalt pool päeva) vaid ronida mäe otsa, mis lahutab kahte jõge. Teadupärast rajati Tbilisi kahe jõe ühinemiskohale. Kohale, kus toonane kuningas Vakhtang olla jahilkäigul tabanud mingi linnu ja seejärel avastanud, et too olla kuumaveeallikasse kukkunud ja kenasti ära keenud. Siia otsustanu kuningas rajada linna. Nonde kuumaveeallikate peal lösutavadki nüüdsete väävlisaunade kuplid. Ühele poole kõrgendikku, väiksemasse nõkku jääbki nüüdne botaanikaaed, teise, suuremasse Tbilisi (ehk tõlkes: soe koht).Üleminek on tõeliselt hämmastav. Ühel pool mäeharja on vaikne ja kaunis kohake täis rohelust ja linnulaulu, teisel pool undab, müriseb ja tuututab mitme-miljonilinn. Tuututamine kõlab üsna
pidevalt, kuna kohaliku juhi jaoks näib signaal olevat sama eluline kui gaas või pidur. Liiklus näib meiesuguse jaoks üldse hullumeelne ja ega kohalikudki oma arvamuses kaugemale jää. Linnalähisest hiigel-autoturust veereb igas kuus /või oli see nüüd päevas?/ kohalike hinnangul lisaks u. 300 masinat (umbes teist samapalju veetavat välja Armeeniasse jm).Kuid tagasi mäeharjale. Siin tervitab kõiki Gruusia Ema – hõbedakarva hiidnaine, kelle ühes käes on veinikauss külaliste kostitamiseks ja teises mõõk vaenlaste tarvis. Päris kaljunukil lösutab osaliselt restaureeritud kindlus Kala, mis omaaegse mõõdupuu järgi võis olla suisa vallutamatu. Kauneid vaateid pakuvad nii kindlusejalamil paiknevad vaatebinoklid kui tornitippudes platvormid. Hoiatan, et kõrgeima torni otsa ronimiseks on vaja mitte ainult kaljukitse koibi, vaid ka närvi – sinna viib esialgu vaid pool-lagunenud rada mööda kaljunukke ja müürikive.
09.12
Viimase kohalviibimise päeva täidame peamiselt ekskursiooniga endisesse pealinna Mtskhetasse. Keskpäeval Toomase kohalikku tuttavat oodates istume väävlisaunade juures pinkidel, kui pilku köidab midagi tavatut. Tõsi küll, esialgu on selleks vaid OSCE auto, mida omavahel kommenteerime – et näe, valimisvaatlejad juba kohal. Seejärel aga sibab samast autot mööda üks paljudest siinsetest lahjadest penidest. Üldiselt tundub, et koertest ei peeta siinkandis küll midagi – lemmikloomadena näeb linnas neid väheseid – ringijooksvaid penisid ei pea aga paivääriliseks või mänguseltsiliseks kohalikud lapsedki.
See konkreetne peni on aga õnnelik sabaotsani, õnne põhjus hambus tolknemas. Nimelt värskelt mahalõigatud lambapea! Veel verest tilkuv saak saab koera hiliseks hommikusöögiks sealsamas kesklinna muruplatsil ... õigemini küll seni, kuni üks igal nurgal tegutsevatest parkimiskorraldajatest ta minema ajab ... ja õnnelik leid hambus, hiilib peni külg ees varjulisemat kohakest otsima.Kõik see oleks ju ehk loomulik kuskil külakolkas, kuid rõhutan, et tegu on Tbilisi kesklinnaga. Aga ilmselt on ühe paljudest ümbruskonna kirikute juures pühapäeva või mõne muu sündmuse puhul läbiviidud ohvritalitus. Kuid ma kujutan ette, kuidas reageerinuks mõni korralik tervishoiuametnik Euroopast – looma hukkamine kuskil tagahoovis, tingimustes, kus koer võib ligi pääseda jäätmetele ... see oleks ilmselt vaesele bürokraadisüdamele liig.
Ahjaa, sealsamas mõne sammu kaugusel ühe järjekordse kiriku hoovis haakis end mu fotosilma
midagi sama ebatavalist. Nimelt kanakuut, mis paiknes ... kolmanda korruse kõrgusel. Pool-räpaka rõdudest kirjatud elamu kolmanda korruse akna alla riputet võreseintega kuudis sibas ringi kolm-neli kana. Tõsi küll, nad olid seal laupäeval, kui laskusime alla kindlusest, aga selleks hetkeks olid mu fotika patareid omadega läbi. Nüüd, pühapäeval, teel kokkusaamisele, astusin sellest hoovist uuesti läbi, et veidrast nähtusest pilti teha, kuid kanakuut oli paraku juba tühi. Seoses selle lambapeaga sigines pähe mõte, et mine tea ... ehk läksid nood sulelisedki mingi ohvritalituse tarvis loojakarja.Teise kõrvalpõikena põgus kirjeldus kohaliku kaubanduse eripäradest. Peale seda, kui avastasin, et patareid ää koolesid, asusin uusi mööda poode-putkasid otsima. Esimeses polnud, juhatati teise, teisest kolmandasse. Tolle hämara putka müüjanna kaevaski välja AA-tüüpi pulgakesed, millel ilutses peal kiri SUMSONG (et siis mitte SAMSUNG). Aimates halba, ladusin nelja jublaka eest lauda neli lari. Tänaval kisun kileümbrise lahti, torkan patareid pessa ja mu fotikas ... ei kõssagi. Tagasi ma kah ei lähe, olgu, jätan need alles kui suveniirid. Asun edasi otsima. Ühes juba pisut suuremas poes näkkab – kirje PHILIPS lubaks nagu midagi paremat. Aga et olen juba ettevaatlikum, palun luba noid proovida. Paraku ... aparaadi signaaltuluke hakkab vaid vilkuma, kuid ei midagi enamat. Häirimatult võtab müüja praak-patareid tagasi ning juhatab edasi, juba peaväljakul asuvasse esinduspoodi. Ning oh seda õnne – hästivalgustatud ja soojas fotopoes vaatab vastu Duracell, mis oma nime väärib. Nii et ... kui otsid originaalkaupa, mine sooja poodi J
Aga tagasi jooksvate sündmuste juurde. Kuniks oma tuttavaid ootame, jälgime huviga parkimiskorraldaja tegevust. Vanem kodanik vehib uskumatult tähtsa näoga pisikese puusauaga, aidates parkijatel kohta leida, lahkujatel välja tagurdada, korjates iga seismajääja käest mõned mündid, mis ilma lugemata ta taskuisse kaovad. Kui palju nüüd sellise kõndiva parkimisautomaadi käest kuhugi edasi jõuab, võib ainult aimata. Muuseas, taolisi seltsimehi võib linna elevamates piirkondades näha ikka kohe hulgem, kohalike sõnul olla enamik neist isehakanud.
Saabub meie transport ja teel me olemegi. Tbilisist väljuvad teid ehitatakse mühinal laiemaks ja paremaks. See on üks asjaolu, mille tõttu seekordne vestluskaaslane –muuseas kohaliku ingliskeelse eliitkooli õpetaja ja ülikooli õppejõud – on mõõdukalt Misha poolt. Orienteerudes vabalt konkurentide valimislubadustes, jõuab mees järeldusele, et Saakashvili on küll selline ja teistsugune, kuid siiski ehk parem kui võimalikud uued tulijad. Nii lubavat üks panna enamiku eelarve-rahast kirikute remondile, teine aga kümnekordistada pensionid, kolmas lihtsalt taastada õigluse. No aga Misha – tema tegusid on vähemalt näha – osutab mees laiale maanteele, mille sõidusuundi eraldab turvariba, kuhu parajasti paigutatakse valgusteid.
Olles näinud juba kümneid siinseid kirikuid, jääb vana pealinna peakirik pisut ebaõiglaselt kahvatuks. Tõsi küll, ta on suur ja võimas ning vaieldamatult väärika ajalooga – vundament pärineb 6.saj, praegune pealisehitus 11.sajandist. Siin olla olnud hoiul ka üks osa Kristuse särgist, mis küll hiljem veetud Venemaale. Paraku on kunagisest uhkusest – vanadest freskodest järel vaid riismed ... nõukaajal tõmmati kõik üle krohviga, mis enamiku aluspinnast hävitas. Ühtlasi oli see ka üks vähestest, millel lubati jätkata tegutsemist, ehkki tihtipeale olla läheduses seisnud komnoored, kes tungivalt soovitasid mitte minna kirikusse.
Hoonest enam tõmbasid tähelepanu beezhikas-hallide liivakiviblokkide vahele jäävad roosakad kivinikerdised, mh palju looma-elemente. Ilmselt oli see nö siduvaks lüliks ristitud enamuse ja pikalt animismi juurde jäänud mägihõimude vahel. Ühel otsaviilul ilutses ka suur kivitahukas, millel kujutatud peaehitaja käsi ... selle kõrvale jääva kivikuubi olla too mees oma kätega üles tassinud ja paika pannud.
Olgu öeldud, et tegu on klassikalise turistilõksuga. Kindlus-kiriku sees pakuvad giiditeenust mitmed vanemad prouad, ilmselt (endised) keeleõpetajad. Kompleksi ees paikneb pikk rida müügilette, kus müügil kõikvõimalik kohalik etno-nänn alates mütsikestest, lõpetades kinzhallidega. Muuseas, kui kunagi soovite endale sealset mütsi osta, siis teadmiseks ... hall risttikandiga ümar viltmütsike on nö talupoeglik, kirevalt kootud ümarapõhjaline peakate aga levinud linna-intelligentsi hulgas.
Tagasi Tbilisis veeti meid taas ühte hinkal’najasse – seekord klassivõrra nooblimasse, kuid jällegi ülerahvastatusse. Sama seltskond, kes meid sõidutas, söödab ja joodab meid ning ei lase arvet maksta – seega jääb kohalik hinnatase teadmata.
Õhtu enne äralendu kulgeb märkamatult, nii et öisele lennukile tõuseme otse veiniklaasi tagant. Millest rääkisime? Aga ikka poliitikast.
Ma ei oskagi öelda, kas asi on kuidagi minu erialases kretinismis või milleski muus, kuid praktiliselt igaühega libises jutt kohe poliitikale. Lähenevad erakorralised presidendivalimised kütavad kõigi meeli, kusjuures kõik, ka mõõdukalt Misha poolt olnud, usuvad juba ette võltsingutesse. Praktiliselt kõik ennustavad mässu. Edasine sõltub Misha käitumisest. Kui ta vormistab endale võidu juba valimiste esimesel tuuril, läheb mäsuks kindlasti, tulisemate vastaliste meelest tulevad tänavale ka relvad. Juhul kui võit saabub teises tuuris, võib asi jääda rahumeelsemaks, kuid opositsioon tuleb tänavaile kindlasti. Asi lihtsalt selles, et ausasse võitu kohalikud ei usu. (olgu öeldud, et mina usun seda seni, kuni opositsioon ei suuda teises voorus välja panna ühte ja tugevat omapoolset kandidaati. Kuna ta aga ilmselt seda ei suuda, siis võib Misha ka vabalt võita)
Kokkuvõttes – kui soovite Gruusiasse sõita, varuge aega, tervist ja pisikesi kingitusi. Meil oli kaasas Kännu Kukk (mitte tavapärane Vana Tallinn) ja Kalevi kommid. Soe vastuvõtt on garanteeritud!
PS – ärge ostke Tbilisi lennujaamast kaasa tax-free veine – nendega te läbi Riia lennujaama turvakontrolli niikuinii ei pääse. Vähemalt mitte juhul kui soovite Riiast edasi lennata.
PPS – miks pole ikka veel rajatud lennuliini Tbilisi-Tallinn? Või siis vähemalt toimivat transpordiühendust Riia ja Tartu vahel?
Karmo Tüür
Stepantsminda-Tbilisi-Tartu
Detsember 2007
[1] http://kadri.rvnnel.net/
[2] www.kazbegi.info
